Lonely, I am so lonely..

Cassie oli Nooki saabunud eelneval õhtul, saanud mingi ülikiire ülevaate sellest, kus miski paikneb ja siis enda tuppa 'asju lahti pakkima' saadetud. Nagu tal oleks neid meeletult palju. Arvestades, et ta visati kodust välja, ei saanud ta just kolimisautoga uuesti väravasse ilmuda ja enda asju nõuda. Nii et ta oli teinud igati täiskasvanuliku asja ja hiilinud enda magamistuppa kui ema poes oli ja vanaisa kuskil põõnas. Selle üürikese ajaga oli ta aga kokku suutnud panna vaid ühe spordikotitäie asju ja pisut pudipadi ka õlakotti visanud. Nii et lahti pakkida oli tõesti palju..

Kuigi tuba oli ilus ja voodi mugav, magas neiu ülimalt halvasti, veetes enamuse aja voodis väherdes ja muidugi pidevalt nähtamatuks muutumas, mis lõpuks tal endal pea valutama ajas. Kuskil kella kuue paiku ajas ta end lõpuks duši alla, võttes seal piisavalt kaua aega, et nahk krimpsu tõmbuks ning pani siis mingid suvalised kitsad teksad ja sooja kampsiku selga, suundudes puhkeruumi. Niisked juuksed pealaele krunni sättinud, tegi ta endale kõigepealt kööginurgas tassi kohvi, muretsedes terve aja, kas ta võtab kellegi teise kohvi ära või on miski siin kooli poolt.. AGa kuna nimesid peal polnud, otsustas ta riskida.

Oma aurava tassiga liikus ta piljardilaua poole ja kuna tal muud paremat teha polnud, võttis ta ühe selle kepiasjanduse kätte ja hakkas palle tonksama.

Leonarda oli oma šokolaadisõltuvuse tõttu veetnud küllaltki unetu öö. Umbes kella nelja ajal sai tal küllalt, nii et ta ronis teki alt välja, taltsutas veidike oma roosasid juukseid ning haaras siis nahktagi ja asus linna poole teele, sest mida öösel ikka muud teha, õigus?
Kuskil kahe tunni pärast jõudis tüdruk mõisa tagasi, tundes end nüüd kuutõbisena, kuna tal ei olnud just kuigi selgeid mälestusi sellest, kust kohast ta täpselt šokolaadi, muffinipulbrit ning piima saanud oli. Kas kioskites siis müüdi tõesti sellist kraami? Kes teab, kes teab. Rohkem ta end selle küsimusega ei vaevanud, vaid läks sirgelt kööki ning asus küpsetama. Parem kohe valmis teha, muidu mõni hull pistab muffinipulbri toorelt nahka, kuidas nii siis kõlbab.

Luna oli tegelikult meeldivalt üllatunud, leides köögist muffinivormid. Elu oli ilus ja kõik see. Oodates teise pannitäie pisikeste šokolaadikoogikeste valmimist, istus plika laua all, käed ümber põlvede, nii et teda esmapilgul just eriti kerge märgata ei olnud. Ka tema esimene muffinisaak oli papptaldrikul tema juures laua all. Ta sõi neid seal mõnuga ja jõi otse pakist piima peale, olles liiga laisk, et tassiga jamada.
Kui ka teine pannitäis muffineid valmis sai, pani tüdruk kõik ühte potti, kuna ta ei olnud võimeline piisavalt suurt taldrikut leidma, ning suundus koos piimapaki ning potitäie muffinitega puhkeruumi ukse poole. Tal oli tegelikult plaan korraks uuesti sõba silmale lasta, kuid märgates võõrast tüdrukut piljardilaua juures, võttis ta suuna hoopis sinna.

Osav, nagu ta mõnikord puhtjuhuslikult oli, õnnestus tal oma kassisammudega võõra selja taha kõndida. Ta eriti ei mõelnud selle peale, et teine võib-olla pole teda lähenemas näinud. "Kas sa muffinit tahad?" küsis Luna oma järsul toonil, kuna ta ei olnud just teab mis puhanud ning unisest peast ei suutnud ta kunagi oma häält väga kontrollida. Tavaliselt kõlas see sellisel juhul pigem nagu kraaksumine.

Cassie üritas parajasti aru saada, kuidas see huvitav asi nimega piljard käima peaks. Ta seni lihtsalt tonksas neid pallikesi selle kepiga ja eeldas, et need peavad aukudesse jõudma. Ja muidugi ei kuulnud ta nii sügavalt keskendunud olekus ka kedagi ümbruses liikumas. Ausalt öeldes ei osanud neidis nagu oodatagi, et keegi teine nii vara liikvel võib olla. 
Nii et loomulikult ehmus ta hääle peale nii väga, et reaktsioon oli noh.. halb. Nimelt lendas üks nendest pallikestest laualt koos kepiga minema, ajades teel põrandale ka neiu tassi ümber. Ahjaa ja nähtamatuks muutus Cass otselomulikult ka. Mis oli päris hea, sest nii ei näinud too teine neidis ta tulipunaseks tõmbunud nägu. "Ma.. vabandust.." kogeles Cassie, ise ikka täiesti läbipaistev.

"Oh sa kurat," reageeris Leonarda ikka veel sama tuimalt paigal seistes oma muffinipotiga, vaid kulmud üllatusest veidi kõrgemale tõusnud, kui muidu. Kiiresti vajusid need aga tagasi alla, ja nüüd jällegi madalamale, kui muidu, tõmbudes kortsu, kuna too plika oli sõnaotseses mõttes õhku haihtunud, aga edasi rääkis ikka. Hommikutund oli ikkagi veidi liiga varane selliste asjade jaoks, niiet terveneja oli lihtsalt nii umbes väga pika pooleteise minuti vältel vait, silmis mõttelage pilk, enne kui eluvaim tagasi tuli ning ta pildi enam-vähem enda jaoks kokku suutis panna.
"Pole midagi. Ma võin sulle piima ka sheerida," lausus tüdruk sõbralikult, püüdes silmad veidi vidukil aru saada, kas toda võõrast on üldse võimalik veel näha või räägib ta juba seinaga, mis poleks ka muidugi liiga paha. Seinad võisid vahetevahel täitsa põnevad olla.

Cassie neelatas kuuldavalt, silmitsedes hetke ümbrust. Tema nähtamatud käed, kohvi põrandal koos piljardiasjadega ja too tüdruk, kes well.. Tema reaktsiooni peale turtsatas Cass lihtsalt naerma. See oli kuidagi nii rahulik ja ei läinud üldse antud olukorraga kokku. Aga naer mõjus ja rahustas nähtavasti neidise maha. Just nimelt nähtavasti, sest nähtavaks muutus uuesti ka Cassie. 
Viimaks ta vaid ohkas, lõbus naeratus ikka huulil. "Kulub vist ära," muigas ta neiu pakkumise peale. "Vabandust segaduse pärast muide.. Ja selle.. Teise asja pärast. Ma ilmselgelt ei oska enda võimet veel kontrollida," sõnas Cass nüüd veidi kohmetudes ja kükitas siis, et tass (mis õnneks oli terveks jäänud), pallike ja kepp üles korjata.

Luna naeratas rahulolevalt, kui teine neiu jälle ilusti ja täitsa rõõmsalt nähtavale ilmus ning kinnitas seda, et ta ikka päri nii sooda pole, kui talle hetkeks tundunud oli. Seda juhtus suhteliselt harva, kui ta oma meeltes kahtles. Enamasti sai siiski kenasti kindel olla, onju. Enamasti tüdrukud nähtamatuks ka muidugi ei muutunud. See mõis oli täitsa vahva.
"Naah, ikka juhtub," kehitas Leo nende vabanduste peale õlgu ja otsustas oma muffinipoti ja piimapaki biljardilaua peale panna, et see kepp ise üles napsata jälle nähtava tüdruku eest ning lauale asetada. Keegi oleks kahtlemata kreepsu saanud, kui oleks toitu biljardilaual näinud, mis juures oligi tore, et seal parasjagu ei viibinud kedagi, kes susse sellise asja peale püsti oleks visanud.

Cass polnud varem piljardilauda päris oma silmaga näinudki, nii et igasugustest reeglitest, mida sinna peale võis panna ja mida mitte, ei teadnud ta kahjuks või õnneks midagi. Tüdruk sättis laua sedasi korda nagu see ennist olnud oli ning silmitses siis pisut nukralt vaibal ilutsevat kohviplekki. Nii palju siis tema joogist.. "Ega sa ei tea, kus siin mingid.. rätikud või lapid on?" uuris ta siis. Ta võiks ise ka kõik kapid läbi otsida, aga see võtaks vähe rohkem aega. Vähemalt tass oli terveks jäänud.
Cassie silmitses pisut mõtlikult neidise erkroosat pead. Tema vanemad poleks tal elusees lubanud juukseid värvida, eriti veel sellist tooni. Aga noh.. inimesed olidki erinevad. Miski selles peanupus oli aga maru tuttav. Sarnane roosa oli ka tema toas ühes voodis oleva tekikuhja alt välja paistnud, kui ta end õhtul magama sättis. Aga mine tea, neid roosasid juukseid võis siin koolis ju veel leiduda.

Ega Leogi teab mis mängija olnud, tal oli reeglitest vaid kerge ettekujutus, kuid see oli päris imselge, et toit pole lauale just eriti oodatud - kui midagi maha läheb on see ilus roheline kate ju rikutud. Tüdruk ei olnud väga kindel, kas neid asju millegiga petsa ka sai. Tõenäoliselt sai, vist.
Luna silmitses mõtlikult muffinipotti. Rätikuid ta küll eriti tähele ei olnud pannud, lapp mis kraanikausi kõrval oli tundus rohkem nõude pesemiseks olevat. Koristaja käest oleks kindlasti küsida saanud.. Kas selles mõisas üldse oli koristaja? Kui ka oli, siis Leonarda ikkagi veidi kahtles, kas naine nii vara majas on. Koristajad teevad tavaliselt oma tööd õhtuti ju? Aga samas oli see koht kus inimesed tavaliselt kaua üleval olid. Ühesõnaga jõudis ta ummuksisse viimaks.
"Ma kindlalt ei tea, aga sa võid põhimõtteliselt selle lapiga proovida, mis kraani kausi kõrval on. Kui see liiga rasvane ei ole," kehitas ta viimaks õlgu. Ise oleks ta tõenäoliselt selle koristamata jätnud ja teinud näo, nagu poleks tema süü.
Leonarda ei olnud veel tegelikult kursis sellega, kes see uus inimene oli, kes nende tuppa tuli. Oma magamatu öö tõttu pani ta küll mingi hetk tähele, et kolmandasse voodisse on keegi tekkinud, kuid polnud pidanud vajalikuks magaja und rikkuda.