Lunch time.

Peale paaritunnist hommikut masiivses majas, mida teised ülikooliks nimetasid vajas Jase mõnda hetke rahulikus looduses, kus ta sai nautida linnulaulu, ning end pilve tõmmata. See maandas mehe pingeid, ning suutis lasta tal hoida oma asjad järjepeal. Vastupidiselt enamusele, kes ülikoolis käisid, ning oma vanemate raha tuulde loopisid pidi Jase selle endale ise hankima, ning seetõttu oli ta sunnitud loobuma igapäevasest kanepist. Nüüd oli aga kätte jõudnud aeg, kus ta lihtsalt pidi seda tarvitama olenemata oma finantsilistest olukordadest. Leidnud suure tamme, ning selle kõrvale end istuma sättinud süütas mees joindi, ning suunas oma silmad taevasse, kui seda nautima jäi. Rindkere kattis Jase'il must polo, ning teksad olid piisavalt mugavad, et pinki nühkida. Pealegi ei kulunud need niivõrd kiirelt läbi, kui dressid, mida ta eelistatavalt ühikas kanda oli otsustanud. ''367,'' pomises ta peale järjekordset mahvi, ning viis oma üsnagi klaasistunud pilgu eemalolevale rahvahulgale. Park oli koht, kus teisedki noored oma aega veetsid. 

OT:Keegi, kellel soovi on.

Ka Nina oli oma tee parki leidnud. Erinevalt mõnest, lasi tema aga parasjagu üht olulist või siis ehk mitte nii olulist loengut üle. Päike pani külmetanud rohulibled ja puulehed mõusalt sätendama ja siin tüdruk siis nüüd oli oma kaameraga ning püüdis võimalikult maagilisi pilte sinna aparaati püüda. Neidis kandis nagu ikka oma musta nahktagi ja suurt musta salli ümber kaela. Jalas olid tal kitsad püksid ja kõrge kontsaga, madala säärega saapad, mida katsid laiad rihmad. Ta tundis end alati kõrgetel kontsadel mugavalt. Ehk selle pärast, et muidu tundis ta end jube lühikesena ja kuidas sa muidu saad teistest üle olla kui end kuidagi pikemaks ei venita. Pealegi meeldis tüdrukule milliseks vaatamisväärsuseks need saapad tema sääred tegid. 

Tüdruk oli pargis juba oma tunnikese vähemalt klõpsinud, kui tema tee jõudis suure tammeni, mille okstevahelt isegi tõrusid leidus. Neid pildistanud märkas ta puu kõrval pingil istumas tuttavat kutti. Nina klõpsas temast paar pilti, kuuldes siis, mis nooruk pomises. "Loed päevi?" küsis Nina üsna muretult kui kuti juurde seisatas. Ta hingas sügavalt sisse, tundes kanepi krõbedat lõhna. "Ma nägin seal eemal paari menti jalutamas, võib-olla pole see parim koht," muigas Nina siis kelmikalt. Ta langetas oma kaamera ning libistas mugavalt sõrmedega läbi oma pikkade tumepruunide juuste, mis vallatult tema õlgadele langesid. Tegelikult polnud Nina mingeid mente kuskil näinud. Ta oli liialt nina kaameras ringi konnanud seal, et üldse väga kedagi märgata. Jason torkas ka silma ehk vaid selle pärast, et ta seal samas seda tamme pildistas.

Nina oli tegelikult päris üllatunud, et nooruk mentide jutu peale teist nägu ei teinud. Veelgi enam üllatus ta noormehe lause peale. "Ja miks nad sinuga maid ei jaga siis? Oled mõne tähtsa asjamehe võsuke?" küsis tüdruk pilkavalt. No vaevalt eks ole. Samas ei olnud Nina nende tähtsate meestega nii kursis, et kindlalt väita, et noormees ei võiks kellegi sellise võsuke olla. Nooruki riietust silmitsedes jäi aga üsna selge mulje, et palju pappi tal just võtta pole. "Ma ei käi ülikoolis, et mul loenguid peaks olema," muigas neidis lõbustatult. Kust see kutt teadis mis loengud tal on ja mis ajal? Esiteks juba see, et igaühel olid suhteliselt personaalsed tunniplaanid ja teiseks see, et Nina polnud toda kutti endateada varem näinud. Aga tuttav tundus ta küll. 

Ka see ei jäänud tüdrukule märkamata, mida kutt passima jäi ja kui too talle istet pakkus turtsatas neidis üleolevalt. "Ega ma mingi koer sul ole või mõni muu lihtne bimbo, kes end kohe jõle meelitatult tunneb kui kutt tema tisse passima jääb," märkis neidis kulme kergitades. Seejärel viis ta väga ilmselge pilgu nooruki jalgevahele ja lausa ohkas nukralt. "Kahju, et sul seal midagi vaadata pole," sõnas neidis ja kallutas oma pead viltu, tõstes pilgu tagasi noormehe silmadele.

Nina jälgis kutti lõbusa naeratusega, põselohud naeratust kaunistamas ning kallutas taas pead. Kutt oli nii veider. Võib-olla polnud see kanep talle just head teinud. Tundus, et ta suitsetas seda päris palju. Olgugi, et Nina tundis lõhnast ära, mis on kanep, polnud ta seda ise kunagi teinud ja see paelus teda, aga tal polnud kedagi, kellega kanepit tõmmata ja üksi oli eriti hale. Võõraid ta ei usaldanud. Tegelikult usaldas ta üldse väga väheseid inimesi. Hetke kaalus Nina kutiga natukene mängida, aga otsustas siis, et kui ta temaga juba inimlikult vestelda üritab, ei hakka ta vähemalt esialgu teda oma võimega kontrollima. Nina hoopis tõstis kaamera, et noorukist taas paar pilti klõpsida kui ta teisele pingile ümber oli kolinud.

Nagu tüütu putukas, jalutas ta kergel, aga enesekindlal sammul kutile järgi, vaadates hetke kaamerast tehtud pilte. "Mismoodi ma sind siis segadusse ajasin?" tundis neidis huvi. Ta lükkas kerge käeliigutusega oma juuksed seljale ning tõstis taas kaamera, et noormeest pildistada. Ta ehk ei tüütaks kutti nii palju, kui tema nägu nii tuttav ei tunduks. Pealegi olid noorukil potensiaalsed kutsikasilmad ja Nina lihtsalt ei suutnud kutsikasilmadele vastu panna.

Nina vasak suunurk tuksatas kavalamaks muigeks kui kutt teatas, et pildistamine tema teada lubatud pole. "Minu teada on see vägagi lubatud, avalik koht siiski," arvas neidis endise kavalusega. Ta keris pisut pilte kaameras edasi ning tõstis oma pilgu kui kutt end tutvustas, taibates alles nüüd, et noormees sujuvalt ei vastanud tema küsimusele. "Nina," vastas neidis siis viisakalt. Ta kergitas üllatunult kulme kui tema poole joint ulatati ning silmitses seda hetke kahtlevalt. Kuti märkus aga pani teda turtsatama ja kuna ta ei tahtnud nagu mingi äbariku muljet ka jätta, võttis ta joindi vastu, et sellest mahv tõmmata. Nüüd oleks ilmselt paras aeg mainida, et Nina polnud kunagi ka suitsetamisega sinapeal olnud ning mahv ajas teda veidi köhima, aga vapralt surus ta köha alla, tänu millele tema nägu nüüd veidi punakamaks värvus. Tõmmu nahk ja meik aitasid seda punetust veidi varjata, aga mitte just väga palju. Ühtlasi jõudis neiule kohale, et ta oli just mingi võõra tüübi kanepit tõmmanud ja ta polnud kunagi pilves olnud ja ta isegi ei teadnud, kuidas ta end siis tundma peaks nii et kiirelt ulatas ta joindi kuti poole tagasi. 

"Isegi kui sul oleks suguhaiguseid, siis ned ei leviks süljega," sõnas Nina tähtsalt kui viimaks sõna suust sai ja suits teda enam köhima ei ajanud. Kanep maitses väga imelikult. Tavaline suits niimoodi ometi ei maitsenud. Nina hingas sügavalt sisse, püüdes oma kopse nüüd värske õhuga täita. Ta istus kuti kõrvale pingile, aga seekord mitte selle pärast, et nooruk talt seda palunud oleks vaid täiesti iseseisvalt.

Nina kortsutas küsimuse peale kulme. "Ei ole," vastas ta kiirelt ja peaaegu solvatult. Mis mõttes süütu? Kohe kindlasti polnud ta süütu ja tal oli kogemusi piisavalt! Alles siis jõudis neiule kohale, et Jase vist mõtles küsimust hoopis teistmoodi. "Ma olen kanepit ka varem teinud, sinu oma oli mingi jura lihtsalt," arvas Nina siis kulme kergitades. Ei tunnista, et ta esimest korda kanepit proovis ja see tal nüüd pea veidi ringi käima ajas. Õnneks polnud ta seda palju tõmmanud, nii et kivis ta omadega polnud ja teab mida ei tundnud. Tüdruku pilk liikus kuti pilguga kaasa ja ta silmitses samuti mingit tüüpi palli taga ajamas, muiates selle peale lõbusalt. Naljakas oli natukene noh. 

"Tohib ikka pakkuda, kõik oleneb mida ja kuidas sa pakud," arvas neidis. Ta viis oma pruunid silmad tagasi kuti näole ning naeratas enesekindlalt. Jasonil olidki mingid haiged kutsikasilmad, millelt Nina kohe üldse ei suutnud oma pilku eemale rebida. "Asi oli lihtsalt selles, et see kuidas sa mulle istet pakkus, kõlas nagu sa räägiks koeraga ja ma ei ole kohe kindlasti koer," sõnas neidis enesekindlalt, pilk endiselt oma vestluskaaslase silmades. Ta tõstis oma vasaku jala üle parema ning toetas end mugavamalt pingile. "Viisakus ennekõike," arvas neidis. Lisaks eelistas ta, et teda võrdsena koheldaks, mitte kuidag teisiti. Tüdruku silmad läikisid veidi, aga mitte pooltki nii palju kui kuti omad. Osalt ta kahetses, et polnud rohkem saanud proovida, mis selles kanepis nii erilist siis on ja teisalt oli ta rahul, et ta ei proovinud seda võõraga.

Nina turtsatas natukene ehk liiga valjult naerma kui kutt koera rindadest rääkis, visates koguni pea hetkeks kuklasse. See pilt, mis tema silme ette tekkis oli lihtsalt kohutavalt naeruväärne. Ei ta sai aru, miks Jase tüdinud oli neiu käitumisest ja ütlemistest, aga see ei tähendanud, et tüdruk nõnda kergelt alla annaks ja kutile kohe kõik sedasi andeks annaks. Enne ikka tuleb püüda natukene mõistust mehele pähe taguda. 

"Kompliment oleks see, kui sa ütleks, et ma näen kena välja, mitte see, kui sa mu rindu jõllitad," märkis Nina endiselt siiski lõbusalt. Ta ei olnud sellest siiski ometi solvatud. Oh ei. Talle meeldis kui teda pilkudega silitati eks ole. Talle meeldis pidevalt teiste vaatepunktis olla. "Aga ilusad on nad mul jaa, ma ise olen ka täitsa uhke nende üle," sõnas neidis rahulolevalt. Ta oli väga uhke oma keha üle. Ega ta asjata trenni teinud. Nina libistas sõrmedega taas läbi oma tumedate juuste, et neid oma näoeest ära lükata. Tema pilk jäi pidama noormehe silmadel kui kutt järsult oma pilgu talle pööras. "Kui sa tahad viisakas ja otsekohene olla, tee mulle parem jook välja?" pakkus Nina nüüd hoopiski ensekindlalt, kirudes end kohe mõtteis. Mida ta aretab seal enda meelest? Ta ei saa igasuguste kutsikasilmade peale kohe põlvist nõrguks lüüa ometi.

Nina raputas lõbusalt naeratades pead. Ei olnud Jason talle viisakat komplimenti teinud. Jah, ta ütles midagi, aga see polnud viisakas. Vähemalt mitte Nina meelest. Ometi oli ta kutiga ikka vestluses ja polnud teda pikalt saatnud. Nii et see oli hea ilmselt. Nüüd oli komplimente ehk tõesti juba liiga hilja teha. Aga Nina ei olnud nii nälgas ka, et vajaks kiitust koguaeg. Ta tõesti teadis oma väärtust ja ei kavatsenud kellegi ütlemisest end halvemini tunda. 

Tüdruk naeris lõbusalt kui kutt tundus pisut kohmetu järsku. "Nüüd kohe jah," arvas ta ikka lõbusalt. Tüdruk ajas end samuti püsti ja vedas paar korda üle tagumiku, et see puhtaks pühkida. "Ja ma mõtlen, et kohvi, mitte midagi alkohoolset," lisas ta täpsustavalt juurde. Niigi tegi mingit kanepit seal, polnud vaja nüüd siin päise-päevaajal jooma ka veel hakata. Talle meeldis kui kohmetu ja kahtlev kutt järsku oli. See tegi teda Nina silmis kohe palju armsamaks. Muutis need kutsusilmad veelgi nunnumaks.

Nina sammus kindlal sammul kuti kõrval pargi väljapääsu suunas. Ta imestas pisut selle vaikuse üle ning plaanis isegi midagi öelda, aga miskit ei tulnud kohe pähe. Õnneks purustas Jason selle vaikuse ise. "Kõlab hästi," arvas neidis. Jalutamise vastu polnud tal midagi. Kuigi kuskil sees istuda oleks ka tore. Saaks üleriided ära võtta ja kutile korralikult silma vaadata. Siiski ei nurisenud nina üldse mitte. Ta oli saanud kuti endale kohvi ostma ja polnud selleks isegi pidanud oma võimet kasutama, mis oli edukas iseenesest. Mitte, et oleks palju inimesi, kes keelduks talle aega pühendamast ilma, et ta oma võimet nende peal peaks kasutama eks ole. 

Nad jalutasid mööda Ninale ammu tuttavat teed, aga kuhu, seda neidis täpselt ei teadnud. Aeg-ajalt vaatas ta nooruki poole ning taipas, et olgugi, et tal on kõrge kontsaga saapad, on kutt temast ikka päris palju pikem. Milline könn ta siis kuti kõrval veel ilma saabasteta välja näeks. Nina muigas selle mõte peale parasjagu lõbusalt kui kuti küsimust kuulis. "Ma ei tee midagi nendega," sõnas neidis. "Tõmban arvutisse ja sinna need jäävad, kui ma neid just ära ei kustuta. Ja see on täiesti aus vastus," lubas tüdruk armsalt naeratades. Nad peatusid järsku mingi kohviputka ees. Tüdruk tundis selle ära küll. Ta oli sealt varemgi kohvi endale ostnud. "Hmm, ma võtan latte," vastas tüdruk ning vaatas siis siirupivalikut. Viimaks otsustas ta karamellisiirupi kasuks, taibates ise ka, et ta oli üsna kaua seal unistanud nende siirupite üle. Aga ei saanud valikut tagant sundida. Tuli rahulikult otsustada. "Sa käid siin tihti?" uuris Nina, et vestlus maha ei sureks enne kui nad oma joogid kättegi saavad.

Nina mõtles kuti sõnade peale ning kehitas siis õlgu. „Võib-olla kustutan, võib-olla mitte,“ muigas neidis ikka lõbusalt. Kes teab. Ta üldjuhul ei raatsinud oma pilte kustutada kui need head olid. Udused ja jamad pildid kustutas ta ilmselgelt ära. Aga väline kõvaketas oli tal piisavalt suur, et siiani ta seda veel täis pildistanud polnud. Küsimuse peale naeratas Nina säravalt. „Tegelikult pildistan ma inimesi üldse harva,“ sõnas neidis. „Mulle meeldivad loodusfotod palju rohkem. Inimesed on enamasti võltsid ja püüavad kaamerat nähes alati poseerida, see mulle ei meeldi, sest see pole nemad,“ seletas Nina ikka lõbusalt. Tõesti, inimesi talle väga pildistada ei meeldinud. Kuuldes nüüd noormehe vastust kergitas tütarlaps lõbusalt kulme. „Mida sa siis ülikoolis õpid kui saladus pole?“ uuris neidis huviga. Õnneks ei pidanud nad rohkem oma kohvi ootama ning saidki oma joogid juba kätte. Nina võttis enda suure latte topsi ning lonksas kohe väikse sõõmu, püüdes keelt mitte ära kõrvetada. Kuum ja magus jook maitses neiule täitsa hästi. Ta kohendas kaamerat oma süles ning viskas taaskord kerge liigutusega oma pikad sirged juuksed üle õla, et need ebamugavalt ette ei vajuks.
 
„Ei ole erisoove, võime niisama jalutada,“ arvas Nina muretult. Temal ei olnud kuskile suunas hetkel kasulikum liikuda. Tagasi Nooki oli tal nagunii üsna pikk maa ja sinna poole jalutama ometi ei hakka. Pealegi ei olnud tal tuju oma elukohta nii kergekäeliselt avalikustada. Mitte, et ta otsest vajadust või hirmu tunneks inimeste ees, kes olid nii öelda „tavalised“. Et ta peaks end varjama või midagi. Aga elu oli õpetanud, et ei maksa hõisata ka väga sellega, et sa friik oled. „Maitseb,“ noogutas neidis ikka lõbusalt. Täitsa maitsev kohvi oli. Aga samas meeldis Ninale pea kõik, mis oli läägelt magus. Peale õunamahla. Õunamahl pidi hapukas olema, muidu polnud see õige õunamahl. „Ma ei tea sinu eluloost mitte midagi,“ märkis Nina lõbusalt kulme kergitades. Tal polnud aimu ka, mis kutt see Jase on. Ta teadis vaid, et noormehele meeldis kanepit tõmmata ja ta käis ülikoolis. Oligi kõik. Mingeid suuri saladusi või lugusid ta ju noormehest ei teadnud. „Ma võin sulle endast rääkida, et ma õpin samuti ülikoolis ja fotograafiat. See on ka ükspõhjus, miks ma kaameraga ringi käin,“ seletas Nina siis midagi enda kohta, et see olukord seal võrdne oleks või mis iganes noormehele ka ei meeldinud. Kuigi tema meelest oli olukord juba praegu võrdlemisi võrdne. Neidis lonksas taas oma kohvi ning jalutas sirgel seljal edasi.

"Ära muretse, ma ei saada neid pilte kuskile ringlusesse," lubas Nina lõbusalt. Ta avalikustas üldse väheseid pilte ja need, mis ta avalikustas, need ikka olid midagi väärt ka. Jasonist tehtud pildid olid üsna tavalised kui mitte keskpärased. Neidis lonksas taas oma karamellimaitselist kohvi ning jälgis hetke noormeest. Huvitav oli ju inimesi sedasi jälgida ja neile lugu välja mõelda ka siis, kui ta juba selle inimesega suhtles. "Ma ei väitnud, et loodus ei muutu," märkis Nina lõbusalt naeratades. "Inimesed teesklevad, et nad on midagi, mida nad pole kui neist pilte tehakse. Loodus ei teeskle niimoodi," selgitas neidis, et mida ta mõelnud oli oma jutuga. Ilmselgelt loodus muutus koguaeg ja see oligi selle juures imeline. Kui sa sead kaamera 24ks tunniks ühte kohta pildistama, saad sa iga tund täiesti erineva pildi ja see oli imeline. 

Nina silmitses mõne hetke neist mööduvaid inimesi ning viis viimaks silmad tagais oma vestluskaaslasele. "No huvitav oleks sind mõne erialaga kokku panna," selgitas neidis. Ta kortsutas lõbusalt kulme kui noormeest jälgis, püüdes mõelda, mis erialaga ta teda seostaks. "No ma ei tea," sõnas Nina viimaks ning vaatas taas enda ette, et ta ei koperdaks kuskile otsa ometigi. "Ma pakuks sulle näiteks mõne loodusteaduse," arvas Nina viimaks. "Näiteks füüsika või keemia," pakkus tüdruk lõbusalt ja silmitses siis kutti huviga. Ehk mitte füüsika. Kai õppis füüsikat ja ta oleks siis võib-olla kutti juba varem näinud, sest Kai kursusekaaslaseid oli Nina ju näinud küll. Samas ei pruukinud Jason üldse Kaiga ühevanune olla või mis. Ta võis vanem olla. Ta nägi palju vanem välja. Ühika jutu peale raputas Nina lõbusalt pead ja pidi pärast seda taas oma pikki juukseid üle õla loopima ja neid veidi sasima. "Ma ei ela ühikas," mainis neidis. Aga ei hakanud rohkemat midagi ütlema. Pole Jasoni asi, kus ta elab või mis?

"Kas sulle ei meeldi, et ma oma juukseid sätin?" küsis Nina lõbustatult. Ta tegi seda ise juba nii automaatselt, et ei pannud tihti tähelegi, kui sõrmed taas juustesse eksisid. Pealegi meeldis talle see sile pehme tunne sõrmedevahel. Ilmselgelt meeldisid talle tema juuksed väga. Neidis lonksas taas oma lattet. Ta võis kaua maitsvat kohvi nautida. Kuti sõnad erivõimetega inimeste kohta olid neidu siiski pisut mõtlikuks muutnud. Lausa sedavõrd, et ta ignoreeris fakti, et kutt matemaatikat õpib. Ta kuulis seda ja talletas koguni kuskile oma ajju, aga ei jäänud selle üle mõtlema. Pigem seedis ta noormehe sõnu ja mõtles mida vastata.

"Ülikoolis käies ei pea tingimata ühikas elama," märkis Nina viimaks. "Võib ka korteris elada või oma vanemate juures. Võimalusi on päris mitmeid," märkis neidis ikka lõbusalt, aga tema silmis säras nüüd miski teistsugune tuluke. Ta ei salanud kunagi oma võimeid, noh mitte otseselt. Ta lihtsalt ei tundnud, et ta peaks minema neist kõigile kisama. Seda enam, et inimestele üldjuhul tema võime väga ei meeldinud. Jah tore, kui sa suudad inimesi põlema panna või metalli painutada, see oli midagi, mida inimesed said näha ja mis ei olnud ehk nii jube, aga teiste peades soramine, vat see oli asi, mida inimesed kartsid. Ja Nina ei suutnud isegi mõtteid lugeda eks ole. Ta lihtsalt oli osavam manipulatsioois kui tavaline inimene. Ei midagi enamat, mida väga paljud juba niigi ei oskaks. Lihtsalt tema manipulatsioon oli vähesema vaevaga palju tulemuslikum. Inimesed ikka kartsid selliseid asju. No inimesed kartsid neid nii nimetatud mutante üldse jube palju, nii et hirm oli neil ilmselt kõige ees. "Ja kui ma ka oleks üks neist erivõimetega tegelastest, mis siis?" küsis Nina kavalalt. "Kardaksid sa mind? Hoiaksid eemale? Nimetaksid friigiks?" küsis tüdruk ikka kavalalt. Lausa kuratlikult kavalalt.

Jase jalutas käsi endiselt kindlameelselt taskus hoides edasi. "Kui mina pidevalt sinuga vesteldes oma soengut sätiks, siis kas sind ei huvitaks miks ma seda teen?" Viis ta koheselt ka oma parema käe läbi juuste, jättes need nii viite erinevasse suunda turritama. Muheles, siis laialt, ning pidi seejärel neiuga nõustuma. "Et sina elad Londonis." Tegi ta kiire järelduse, ning oli otseloomulikult oma mõttega äärmiselt rahul.

Järgmise küsimuse peale tegi noormees esialgu vaid hapu näo, ning tõmbas rinna seejärel õhku täis. "Mitte seda, aga mulle ei meeldi, kui need kes ei tea mida teevad, minu elu häirima tulevad, ja siis eiteamis üllatunud on ja oma kogenematuse taha poevad. " Üritas ta kiirelt enda seisukohta neiule selgeks teha. "Noh, kuni sa mu elukallale ei kipu,poleks mul vast midagi selle vastu." Muheles ta endamisi, ilmselgelt tüdruk mängis temaga.

"Ega väga ei huvitaks," tunnistas neidis ausalt. Mis tal sellest, et teised oma juukseid näpivad. "Tegelikult leian ma, et see on päris seksikas kui kutid sõrmedega läbi oma juuste veavad," märkis Nina hoopiski lõbusalt. Talle meeldisid tema pikad juuksed ja talle meeldis neid katsuda. Ka meeldis talle kui kutil oli peas piisavalt juukseid, et neid sikutada ja et ta saaks neist sõrmi läbi vedada. Elukohta neidis kommenteerima ei hakanud. Las Jason järeldab, mis ta tahab. 

Küll aga jälgis ta iga kuti liigutust ja ilmet kui too rääkis võimetega inimestest. "Nii et sind hirmutab, et inimesed kel on rohkem võimeid, kui "tavalisel" inimesel, võivad su elu kallale kippuda, sest nad on kogenematud," võttis neidis asja kokku. "Sa tead, et väga paljud neist on saanud oma võimeid aastaid treenida ja valdavad väga hästi nüüdseks neid? Pealegi on palju teistsuguseid võimeid, mis ei ole kuidagi eluohtlikud. Näiteks kas sa ei sooviks, et saaksid lennata?" küsis Nina lõbusalt. Ta lonksas jällegi oma magusat lattet. Varsti on see otsas kahjuks. Nina püüdis mitte liialt kaitsvaks muutuda kui jutt läks võimetega inimestele, aga ta ei saanud ju end täielikult tagasi ka hoida. See ninakirtsutus täitsa solvas teda. Vaevalt Jase üldse räägiks temaga kui teaks mis ta on. Kuidas said inmesed neisse sellise põlastusega suhtuda? Vat see tekitas Ninas omakorda vastikust.