i just wanted my coffee and cheesecake

Jay oli juba paar kuud Londonis tagasi, kuid endiselt ei olnud ta suurt midagi jõudnud teha. Ta oli enda uues korteris vaikselt sepitsenud, et see võimalikult koduseks muuta, ning ülikoolis pabereid ajanud, et tal lastaks keset poolt semestrit täiesti uut kursust läbi viima hakata. Ilmselgelt oldi natuke skeptilised sellise kursuse nagu "Füüsiline ettevalmistus" suhtes, sest teaduspäraselt eeldas see tudengitele vägivalla kasutamise õpetust. Õnneks oli Jay üsnagi veenev, mistõttu sai ta siiski lõpuks loa ning nüüd ei jäänud muud üle, kui see kursus veerema panna.

Kuna ta ei olnud esimest korda Londonis, olid tal seal linnas välja kujunenud juba ammu mõned lemmikkohad. Iseasi, kui palju neist alles oli ning kui palju neist olid endiselt sama head. Üks nendest kohtades oli näiteks üks tema kunagine lemmik raamatukohvik Londoni kesklinnast natuke kaugemal. Tegu oli imelise kohaga, kus pakuti parimat kohvi, rahulikku muusikat ning mõnusat atmosfääri. Lisaks sai alati kohvi ja saiakeste kõrvale mõne raamatu riiulist haarata, et vaikselt ennast lugema unustada. Mis oli aga selle kohviku juures kõige parem, oli see, et tegu ei olnud mingisuguse turismipunktiga ehk enamasti oli seal väga rahulik ja vaikne. Kahjuks aga tundus, et viie aastaga oli asi natuke muutunud. 

Kui Jay kohvikusse sisse astus, tabas teda koheselt inimestelaviin ning esmapilgul täielikult hõivatud lauad. "Mida kuradit..," pomises ta endamisi, ise mõeldes, kas minna edasi või pöörduda tagasi. Kuna aga sealne kohvi oli kunagi üks tema lemmikuid, siis tahtis ta seda ikkagi uuesti juua ning õnneks avastas ta samal hetkel, et ühest kahesest lauast lahkus üks paarike ehk ta sai endale ka suurepärase koha. Ta läks otsejoones lauani, võttis enda mantli seljast ning istus maha, kutsudes ettekandja enda juurde. "Üks must kohv ning teie kodune juustukook, palun," sõnas ta, vaevumata isegi menüüd kätte võtma. Neidis vaatas teda segaduses näoga ning ütles, et neil ei ole seal sellist asja nagu kodune juustukook. "Mismõttes teil ei ole? See oli teie number üks müügihitt!" sõnas ta, muutudes silmnähtavalt ärritunuks. Ettekandja punastas veidike ning selgitas, et tema sealtöötatud aja jooksul ei ole seda kordagi olnud ning ehk soovib härra midagi muud. "Ei, tooge mulle ainult kohvi siis," vastas Jay tülpinud häälel, lastes ettekandjal minema jalutada. Mis mõttes ta tuleb selle ülimalt pika maa maha, et avastada oma lemmikkohviku inimestest pungil ning saamata parimat juustukooki maailmas? Parem oleks, et nende kohvi on endiselt sama hea!

Ot: Kinni!

Eval oli endiselt üsna raske ära harjuda Londoniga. Tegu oli suure linnaga ja tema ise oli pärit väiksemast kohast, kus ei olnud üle nelja tuhande inimese ja kõik teadsid üksteist. Küll aga oli tegu üsna huvitava kohaga. Sellel oli pikk ajalugu, mida talle meeldis uurida ja inimesed olid väga viisakad. Nende aktsent oli midagi, mida talle meeldis kuulata ja neidis oli veendunud, et kui tal endal oleks samasugune, siis ei jääks ta vist ise vaid vaid ladistaks päevad läbi.
Oli palju kohti, kus ta ei olnud käinud ja väga tähelepanelikult uurinud ning nüüd, kui tal oli vaba aega, otsustaski Evangeline lahkuda Nookist selleks, et natuke veel ringi vaadata. Kaks aastat oli liiga lühike aeg selleks, et kõike põhjalikult teada.

Päev möödus kiirelt. Neidis oli mitmes poes käinud, uudistanud, suhelnud inimestega ja märgistanud juba kulunud kaardil kohti, kus ta võiks käia ja mis kõlas huvitavalt. 
Üks põhjus, miks keegi teda eemale ei ajanud või ei kartnud temaga rääkida olid päikeseprillid. Kuigi väljas ei paistnud päikest, pigem oli tegu tavapärase ja kergelt hämara päevaga, mis võis iga minut vihmaseks muutuda, tundus see olevat täiesti normaalne kui keegi nii välja nägi. Nojah, Londonis käis väga palju turiste ja kõigil olid omad kiiksud. Rahvas oli harjunud. Neiu tiivad olid aga hellalt riiete alla peidetud. Tal ei olnud ju vaja lennata ega ka demonstreerida oma uhkeid haldjatiibu, mis olid küll ilusad, kuid näituseks mitte mõeldud.

Vaikne kõhukorin oli see, mis äratas Pixi oma mõtetest ja ta pani automaatselt käe kõhule. Ta oli vara hommikul ärganud ja pärast seda ei olnud ta jõudnud enam söömas käia. Mõmisedes vaikselt, vaatas neidis ringi ja märkas viimaks kohvikut. Naeratades omaette laialt astuski ta sisse, kuid oli üllatunud nähes sealt nii palju rahvast. See koht tundus väga populaarne olevat. Ja kõik lauad olid kinni. 
Blondiin vaatas pruntis huultega ringi ja märkas viimaks kaugelt tuttavat kuju ning astus kõhklevalt laua poole. "Ma loodan, et teil ei ole midagi selle vastu kui ma siia istun?" 
Ootamata aga vastust tõmbas Eva tooli eemale ja võttis sellel istet, jättes istudes mulje, et tegu oli aga lapsega, mitte teismelisega. Ettevaatlikult võttis ta menüü kätte ja hoidis seda oma kondiste sõrmede vahel. Tundus, et isegi see oli tema jaoks raske, ent sitkete ja kergete liigutustega võis ikkagi oletada, et nii see ei olnud kui Eva oma silmad menüüle suunas.

Vahepeal toodi Jay lauda kohvi, mille mees tänulikkusega vastu võttis. Ettekandja lahkus ning mees võttis kuumast joogist lonksu, olles ise õnnelik selle üle, et lõpuks sai kauaigatsetud lemmikkohvi. Suur oli aga tema pettumus, kui maitse ei olnud pooltki selline, nagu ta mäletas. Ei puudunud palju sellest, et ta oleks selle joogi enda suust välja pursanud, tassi vastu lauda virutanud ning sealt samast välja marssinud. Ta oleks seda ilmselt teinud, kui samal ajal ei oleks mingi päikeseprillides noor tüdruk tema lauda istunud. Tema tuju oli igatahes rikutud ja ilmselgelt oli tüdruk natuke valel ajal sinna lauda istunud. "Mis mõttega sa üldse üritad viisakusi väljendada ning luba küsida, kui sa kõigele vaatamata vastust ootamata ikka lauda istud?" küsis ta pahaselt, enda kohvitassi lauale asteades. Täitsa vaikselt, isegi. "Mis siis, kui ma ootasin oma tänaõhtust kuuma deiti või midagi? Või äkki eelistan ma rahulikus üksinduses istuda. Või äkki mulle lihtsalt ei meeldi kellegagi oma õhku jagada?" jätkas ta. Talle ei tulnud absoluutselt pähe, et ta võis selle tüdrukuga liiga karm olla. Kui tal oli paha tuju, siis kavatses ta seda ka väljendada. Vana see tüdruk üldse olla võis? 12? Nägi välja küll sedamoodi. "Miks sa üldse päikeseprillidega siseruumis oled? Arvestades seda, et sa loed hetkel menüüd, ei ole sa ilmselgelt pime."

Enne kui ta jõudis isegi esimese lehe lõppu jõuda hakkas pihta vingumine. Neidis langetas menüüd ja vaatas mehele otsa. Tema välimust hinnates oletas Eva, et ta võis olla oma kahekümnendate lõpus. Ometigi, oma käitumise poolest, meenutas ta mingisugust vihast pubekat, kellele ema oli ära keelanud näiteks peole minemise, kommiraha või äkki andis keegi talle tallaga näkku? Näiteks tema unistuste tüdruk? Polnud mingi ime. Kui ta läkski viimase juurde sellise käitumisega, siis vaevalt keegi teda enda kõrvale tahakski. 
"Mmm," venitas neidis aeglaselt. "Tegelikult ma ei küsinud luba. Kui ma oleksin seda teinud, oleksin ma sõnastanud ennast teisiti. Näiteks "Kas ma võin siia istuda, palun?" mitte ei ütleks seda, mida enne." 

Neidise näole venis irvitus ja ta kallutas kergelt pead:"Sa ei oota siia kedagi. Ausaltöeldes ma kahtlen kas keegi olekski siia vabatahtlikult istuda tahtnud peale minu, arvestades isegi asjaga, et siin laua taga oli viimane vaba koht, kuid ma olen kindel, et paljud oleksid isegi soovinud põrandal istuda selle asemel, et sinuga lauda jagada. No see on nende asi."

Päikeseprillid. Muidugi. Mõni oli küll talle otsa vaadanud nende pärast, kuid Evangelinet see ise ei häirinud. "Küll sa oled alles tähelepanelik!" Kuid siis kehitas neidis õlgu. Muidugi oli ilma päikeseprillideta mugavam ruumis ja ta eemaldas need kerge liigutusega ja tõstis pähe. Niimoodi oli palju mugavam ja parem. Tüdruk pilgutas paar korda silmi, harjudes heledusega, mis ruumis domineeris ja vaatas siis taas menüüd, rohelised silmad peegeldamasi pisikesi tähekesi.

Jay ei teinud tüdruku tähenorimisest õieti väljagi, keskendudes hoopis järgnevatele sõnadele, et koheselt ka vastu tulistada, loomulikult. See oli naeruväärne - vaielda siin tüdrukuga, kes oli temast ilmselt mingi 15 aastat noorem. Ilmselt oli tegu mõni ärahellitatud tirtsiga ja kes oleks parem tollele näitamaks, et pärismaailm ei ole nii lilleline ja ilus, kui mitte Jay. 
"Esiteks, ma eelistaksin, kui sa endiselt mind teietaksid. Ma olen siiski tunduvalt vanem inimene ja ma ei ole andnud luba endaga suhelda kui mõne vana hea peretuttavaga," lausus ta, omandades tooni, millega ta enda õpilasi üldiselt kõnetas. Nojah, siiamaani oli ta enamasti tegelenud erisõdurite väljaõpetamisega missioonide käigus kiiremas korras, kuid varsti alustas ta ka tudengitega ja kui erinev see ikka olla sai? Igatahes oli tema hääles kuulda teatud kõrkust ning mõjuvõimu, mis endale vastu vaielda ei lasknud. Tema siniste silmade pilk oli läbitungiv, kui ta tüdrukule otsa vaatas.

"Teiseks, on äärmiselt viisakas esmalt küsida, kas inimene lubab üldse siia istuda. Enamik inimestest küsib ja kui ma vastan eitavalt, siis palun väga - istugu või maas! Päev ei ole nii lühike, et ei suudeta oodata, kuni mõni koht vabaneb. Või kui tõesti kõht ei kannata, siis siin on olemas ka väga palju teisi kohvikuid, mida külastada. Küll on aega homme uuesti siia tulla!" Kui just ei elatud kesklinnas, nagu Jay seda tegi ehk siiatulek oli äärmiselt tüütu tegevus. Siin olid ummikud isegi nii paksud, et motikagagi ei suutnud eriti hästi läbi puigelda. Ta ignoreeris hetkel totaalselt fakti, et ta oleks ilmselt ise ka täie rahuga mõne tüübi juurde istunud, kui talle kohta poleks jätkunud, sest no halloo - ta oli ju ometigi juba seal. Hetkel oli ta aga norimisega juba alustanud ja nüüd ei saanud ju ometi pooleli jätta. 

"Kolmandaks, kas sa üldse tohid üksinda siin niiviisi ringi uidata?" See oli nüüd juba natuke nokkivam küsimus, aga Jay arvates oli see tüdruk reaalselt kaksteist ja sellises vanuses ei tohiks ju igal pool ringi käia. Kell oli päris palju ka juba ju. Kas ta vanemad ei muretsenud? 
Seda viimast arvas ta senikaua, kuni tüdruk päikeseprillid eest võttis ning oma silmad paljastas. Ookei. Vanusega oli ta paar aastat mööda pannud. Kaksteist too ei olnud, kõige vähem neliteist. Aga arvestades seda, et nii vara avalduvad võimed lastel päris harva ja too neiu paistis ühe äsja avaldunud võimega isiku jaoks liiga rahulik olevat, siis võis ta olla mingi.. 16? Jay vaatas hetkeks arupidavalt tüdruku välimust, mõeldes, kas selline õbluke tirts saab olla nii vana. Nojah, võib-olla tõesti. Mees viis hetkeks pilgu ruumis ringi käima, avastades, et nii mõnigi kord vilksasid mõnede pilgud nende laua suunas. Ilmselgelt ei olnud siiamaani kõik erisustega väga harjunud. Jay aga oli peaaegu kõigega harjunud ja ta arvas, et teda ei suuda enam miski üllatada. Ka sellised silmad ei olnud tema jaoks esmakordne. Ta pilk jäi hetkeks pidama ühel mehel, kes närviliselt lauas istus ja aeg-ajalt tüdrukut põrnitses, kuid peagi suunas Jay oma pilgu sealt ära.

"Okei, alustame siis sellest..." 
Eva pani menüü lauale ja kinnitas oma silmavalgeteta ja pupillideta rohelised silmad mehele. Tänu teatud puudustele oli võimatu aru saada milliste emotsioonidega neiu toda põrnitses ja ilmselt oligi see hea, eriti kui veel tema nägu ei väljendanud mitte midagi. "Ma ei pea teietama kedagi sellist, kes ei vääri seda. Nagu sina. Ma ei austa sind ja sa ei ole mitte midagi sellist teinud, et minus tõuseks mingisugune positiivne mulje, et kohelda sind paremini kui kedagi teist." Nii see lihtsalt oli. Ja Eva võis vaielda selle teema üle väga pikalt kui vaja oli. 

Kõrvalised pilgud, mis korraga tema poole suunati pärast seda kui ta oma prillid eemaldas, ei häirinud neidu sugugi. Ta oli sellega harjunud. Tundus, et siiamaani oli ta üks vähestest, kelle välimust mutatsioon niimoodi mõjutanud olid. Tema kõrvad olid teravatipulised, neidis ei kasvanud vaid tundus pigem, et ta kahaneb aastatega üha rohkem. Kuigi ta ei olnud eriti palju kalkulatsioone teinud, oli Eva veendunud, et ilmselt kahekümne aasta pärast muutub ta veel väiksemaks. Või jääbki tema kasv teatud piires seisma ja ta ei kahane kusagile. Emb või kumb, teda see eriti ei häirinud hetkel. Küll ta hiljem midagi välja mõtleb.

Pix ajas end toolil sirgu, kuid mitte pilkude pärast, vaid tiibade. Riided, kuigi need olid eriliselt välja valitud ja särk oli siidist tehtud, ei sobinud kokku tema väljakasvavate kehaosadega. Need olid õrnad ja tundlikud. Ta tahtis neid liigutada ja lennata, kuid kohvikus ja avalikkuse ees ei hakanud ta seda tegema.

"Mm... ja sina istuksid põrandale siis?" uuris neidis pead kergelt kallutades. See selleks. Ja kolmas küsimus pani Evangeline valjusti naeru lagistama. Kas ta tõesti nägi nii pisike ja noor välja? Tütarlaps sikutas kergelt oma punupatse ja vaatas neid. Nojah, nendega veel eriti. See oli tavaliselt nooremate tüdrukute soeng, kuid teda ei häirinud see sugugi. "Oh issake... see on nagu vaidlemine mõne tüdrukuga, kes kogeb oma esimesi päevi! Soovid sa äkki šokolaadi ja pakikese valuvaigisteid ka?"

"Juba see, et ma sinust vanem olen, peaks sinus teatud hoiaku tekitama. Ma räägin siin elementaarsest viisakusest, mis sul ei paista absoluutselt eksisteerivat. Minu mäletamist mööda oli Nookis väga hea kasvatus, nii et ma ei kujuta ettegi, kust sina oma käitumise oled saanud," lausus Jay, hoides oma silmi tüdruku omadel. Natuke oli tõepoolest kummaline rääkida inimesega, kelle silmist polegi reaalselt võimalik mitte kui midagi välja lugeda, kuid mis sa teha annad. Ta eeldas automaatselt, et tüdruk on Nookist, sest esiteks olid nad Londonis ning teiseks kippusid eriti veel need vanemad, kelle lastel tekivad mõned füüsilised muutused, nad Nooki saatma. 

Jayd aga häirisid väga nende poole suunatud pilgud. Ta oli terve ülikooli vältel julmalt andnud peksa nendele, kes julgesid võimetega inimeste kohta midagi öelda või neile midagi teha. Ja peale seda oli ta viis aastat jahtinud inimesi, kes tapsid ja piinasid teistsuguseid, et nad lihtsalt õhku lasta. Talle oli justkui sissekodeeritud sedalaadi diskrimineerimise vihkamine ning nähes, kuidas mõned sosistasid ja nende poole vaatasid, muutus ta ainult ärritumaks. Ta silmas korra seda sama meest, keda ennegi, nähes, et too kutsus ettekandja enda juurde, et talle midagi öelda ja Jay ning tüdruku poole noogata. Ettekandja raputas aga ainult pead ja lahkus sealt. 

Jay põrnitses seda meest, kes ei paistnud teda ennast tähele panevatki, vaid ainult tüdrukut, kuni viimase küsimus noormehe tähelepanu tagasi hetkeks tiris. "Ma ootaks viisakalt, kuni mõni laud vabaneb, sest ega inimesed siin igavesti ju istu," vastas ta rahutult, viies korra uuesti pilgu tollele mehele. Millest nad rääkisidki? Ta ei suutnud enam tüdrukule keskenduda, sest ta silme eest hakkas juba kergelt mustaks minema. Ta vajas energiat. Ta pigistad käe rusikasse, viies pilgu uuesti tüdrukule. Mida ta just ütles? Järgmisel hetkel oli Jay püsti, nägu selline, nagu ta läheks kohe kellelegi kallale. Kuid mitte tüdrukule, keda ta natuke aega põrnitses. Ta pööras hoopiski ümber, et otse tolle mehe juurde jalutada, manades näole kerge muige. "Kas siin on mingi probleem?" küsis ta, muutes oma hääle võimalikult meeldivaks. 
Mees vaatas talle hetkeks otsa, noogates seejärel roheliste silmadega tüdruku poole. "Temasugused ei tohiks siin niiviisi vabalt ringi käia. Pärast veel nakatab oma ebardlikkusega teisigi," vastas ta põlglikkusega hääles.
Jay naeratas korra mehele ning järgmisel hetkel pani käe ümber tolle kõri, üheaegselt talt energiat ammutades ning tolle tooli pealt õhku tõstes. Mida rohkem ta energiat ammutas, seda tugevamaks ta muutus ning tundes, et on saanud piisavalt, lennutas mehe üle terve kohviku vastu seina, nii et mõned pildid sealt maha kildudeks kukkusid. Terve kohvik jäi haudvaikseks ning kassa taga olnud teenindaja lipsas taharuumi, et ilmselt kedagi kutsuda.

Jay aga silus pisut enda musta särki ning viis pilgu mehe lauale, millel oli poolik juustukook. Mida kuradit? Neil ei pidanud seda ju olema. Ta võttis lusika ning ühe ampsu koogist, sülitades aga selle koheselt ka välja. Tegu polnud kohe kindlasti sama koogiga. Ta lennutas laua lihtsa liigutusega ümber, viies pilgu nüüd juba kolmele teenindajale, kes kõik hirmunud nägudega leti taga teda vaatasid. "See koht on totaalseks peldikuks muutunud," lausus ta neile, jalutades seejärel oma lauani. Ta võttis mantli, pani selle selga, otsis taskust üles rahakoti, et sealt üks rahatäht leida ning viskas selle enda kohvi kõrvale. Peale seda jalutas ta rahumeeli uksest välja, jäädes aga sealsamas seisma, et üks suits teha. Nüüd oli palju parem olla.

Eva kehitas vaid õlgu. Tema ajal ei olnud kasvatud nii väga range kui Jay ajal oli. Tõenäoliselt olid need vanemad õpetajad juba lahkunud, kes nõudsid sajaprotsendilist keskendumist ja tõsisust. "Noh, sinu ja minu aega ei anna enam võrrelda, eksju?"
Kui mees vait jäi, kasutas neidis seda hetke ära selleks, et menüüle taaskord keskenduda. Kuna ta oli selles kohvikus esimest korda, oleks ta soovinud rohkem uurida toitude kohta. Nimelt pakkus talle mõni eine huvi, kuid see oli ikkagi lihaga ja ta oleks soovinud teada kas seal võiks mõnda teatud ainet asendada taimsega. Klienditeenindajat aga ei olnud läheduses ja ta otsustas veel mõnda aega asja uurida enne kui kindlalt midagi küsib või tellib.

Pix ohkas vaikselt ja vangutas pead. Kas talle tõesti meeldis koguaeg vaielda ning kas ta tõesti ei suutnud viis minutit suud kinni hoida? Loodetavasti ei käitunud ta samamoodi oma sõpradega kui tal neid üldse oli. Eva ei imestaks üldse kui isegi tema töökaaslased hoidsid temast suure kaarega eemale. 

Sellist ootamatut reaktsiooni ei olnud mutant aga oodanud. Kui meesterahvas järsku püsti tõusis ja teda põrnitses, vaatas Eva üles ja pilutas oma silmi ning tõstis ühe käe, olles valmis ennast kaitsma juhul kui too peaks talle kasvõi käega virutama. Kuna neidis ei teadnud kas tegu oli üldse temasuguse või tavalise inimesega, ei osanud ta ette planeeridagi kuidas ennast kaitsta. Ainus, mida ta teha saaks, oleks haldjapuru talle näkku visata ja siis minema joosta nii kiiresti kui võimalik. Ta ei tahtnud avalikkuse ees kaotada. 
Ent selle asemel et teda rünnata või kuidagi moodi nähvata, jalutas mees minema ning astus ühe teise kliendi juurde. Tütarlapse rohelised silmad jälgisid nüüd suure huviga mis toimuma hakkab ja järgmiste sõnade peale ei oleks olnud vajalik isegi valetada: see oli haavav kui keegi "normaalne" solvas teist ebardiks. Eva tegi juba suu lahti, et midagi tollele vastuseks nähvata kui tema endine vaidluskaaslane ise tegutsema hakkas.

Tüdruku suu vajus kergelt lahti ja ta vaatas suure üllatusega pealt kuidas diskrimineeriv klient kaelast kinni haarati ja püsti tõsteti. Ohsa! Ta oli ikka päris tugev. Ja siis ta märkas midagi. Ta ei teadnud, kas see oli hapniku puudusest ja kägistamisest või hirmust, kuid see mees tundus jäävat nõrgemaks. Eva võpatas toolil kui viimane vastu seina visati nii, nagu ei kaaluks ta midagi ja siis vaatas ta suurte silmadega kuidas ta pärast koogi mekkimist kohvikust lahkus. 

Kõik oli haudvaikne paar sekundit ja alles siis kiirustasid teenindajad mehe juurde, kes püsti aidati. Neiu lauda aga välditi, samuti tundus et keegi ei julgenud tema poole enam vaadata. Ta kaalutles mõned hetked seda olukorda. Kindlasti kutsutakse keegi politseinikest siia ja neil tekivad pahandused. Tõenäoliselt need mutandivihkajad valetavad tema kaela ka midagi ja sellele mõeldes otsustaski Eva samuti püsti tõusta ja kohvikust lahkuda. Väljas hingas ta sügavalt sisse ja vaatas siis mehe poole. Püsti seista oli palju mugavam kui istuda, eriti tänu tiibadele. Pix sikutas kergelt oma punupatse ja kiigutas ennast kandadel edasi-tagasi. "Niiet sinu võimeks on olla ülitugev?" Ta meenutas seda, kuidas see klient visati nii kergelt vastu seina nagu oleks tegu nukuga ja vägivallatseja ise ei olnud silmagi pilgutanud seda tehes.

Tänu saadud energiale olid kõik Jay meeled märksma erksamad kui varem. Ta kuulas, kuidas kohviku sees sagimine käis, eeldades, et ilmselt üritasid töötajad kõik võimalikult kiiresti korda teha. Kaugelt oli kosta ka sireene, kuid kuna endiselt olid kohutavad ummikud, läks isegi politsei- ja kiirabiautol rohkem aega kui tavaliselt. Ta isegi ei teadnud, mis seisundisse ta tolle mehe oli jätnud. Ilmselt oli ta natuke liiga palju energiat võtnud, sest tunne oli suurepärane ning too mees oli tema käte vahel päris lõdvaks muutunud, kuid ära ei olnud ta teda kindlasti tapnud. Ta nii palju suutis ennast ikka kontrollida, eks..? Kuigi peab tõdema, et ta on vahepeal kehvemaks muutunud ja vajadus aina rohkema energia üle on hakanud pisut võimust võtma. Loodetavasti too mees lihtsalt kaotas teadvuse peale seda, kui ta oli vastu seina lennutatud.

Jay suitsetas rahulikku oma sigaretti, kui too sama tüdruk uuesti välja ilmus, viimata tollele pilku. Ta kuulas endiselt sireene, et aru saada, millal oleks õige hetk minema jalutada. Kuigi kunagised vägagi julmad relvad mutantide vastu olid juba ammu keelatud, olid neil siiski päris head vahendid, kuidas kõiksugu võimetega inimesi kinni püüda ja see nüüd küll tore poleks olnud. Ta oli alles Londonisse tagasi jõudnud ja juba korraldas ta mingeid jamasid. "See on rohkem nagu kõrvalmõju," vastas ta kergelt õlgu kehitades, viies viimaks pilgu tüdrukule. Ilmselgelt oleks too sama suures jamas kui Jay ise, kui korravalvurid lõpuks kohale jõuaksid.

"Tule, politsei on kohe siin," lausus ta peaga viibates, hakates ühes suunas liikuma ja eeldades, et tüdruk tuleb järgi. Või kui ka ei oleks tulnud, siis poleks vist väga vahet olnud. Mõnda aega peaksid nad mõlemad igatahes sealt eemale hoidma. Nähes, et tüdruk siiski järgneb talle, küsis Jay: "Kui vana sa oled?"

Kõrvalmõju? Seega ei olnud supertugevus tolle võime. Ahsoo. Millega siis teda "õnnistati" geenide poolt? Võimalusi ja igasuguseid mutatsioone ning nendega kaasnevaid võimeid oli väga palju ja nende üle ei hakanud Eva hetkel oma pead vaevama vaid kuulatas tähelepanelikult. Ka tema kuulis sireene juba kaugelt ning tõenäoliselt on igasugused ametnikud juba kohal. Ei olnud küll väga harv juhus kui mutandid midagi sellist korraldasid, kuid neidis oli kuulnud, et nende vastu olid igasugused meetodid valmis mõeldud. Rääkimata siis relvadest. Isiklikult ei olnud Pix aga mitte millegagi kokku puutunud ja tal oli tunne, et ta ei sooviks seda rekordit rikkuda ka. 

Kutse tuli pisut ootamatult kuid Evangeline ei hakanud vastu vaid järgnes mehele vaikselt, sammud hääletud. Tundus, et too vähemalt teadis mida teha ja kuidas varjuda. Iseenesest oli neidis ise ka tark ja ta suudaks ennast samuti kenasti peita kuni oht möödas on, kuid kõige parem oli ikkagi olla kellegagi, kes oli kogenum. 

Ta jõudis lõpuks mehe kõrvale ja vaatas talle otsa. Too oli temast ikka päris palju pikem niiet Eva pidi pead ikka korralikult tahapoole kallutama. "Seitseteist." Jah, ta ei näinud oma vanusele vastavalt välja, kuid sinna ei andnud midagi parata. Parem oli üldse noorem kui vanem välja näha. "Ja sina? Muide, mina olen Evangeline kuid mind võib kas Pixiks või Evaks kutsuda."

Jay kõndis kindlal sammul edasi, teades täpselt, kuhu nad lähevad. Ja oi, kui see koht on ka vahepeal täielikult ümber tehtud ning mingisuguseks peavoolupesaks muutunud. Ta kustutas enda ärasuitsetatud sigareti näppude abil ära, visates selle suvaliselt kuhugi seinaäärde, võttes seejärel suuna ühte kõrvaltänavasse. Parem oleks, et see tüdruk nüüd karjuma ei hakka. Muidu oleksid need samad politseinikud seal kohal ning siis on päris kehvasti. Loodetavasti ei hakata seda kohvikujuhtumit väga uurima, sest esiteks oli Jay päris korraliku rahasumma lauale visanud ning teiseks juhtus selliseid asju üsna sagedasti ja kuna valitsus oli keelanud igasuguse diskrimineerimise, siis üritati asja võtta pehmemalt. Elagu liberaalid!

Kuuldes tüdruku vanust, krimpsutas Jay pisut nägu. Alaealine. Aga õnneks siiski mitte kõige hullem. Loodetavasti on seal, kuhu ta neid viia kavatses, endiselt samad näod ülemateks, sest muidu tekiks ilmselt ukse peal probleeme. Ja kuigi ta oli energiast tulvil, ei tahtnud ta uuesti kaklema hakata. "Jay," sõnas ta ennaks Evangelineks nimetatud sõnade peale, ühest pimedast tänavast veel pimedamale minnes. Siin võisid ka kõige paremad orienteerujad ära eksida, sest valikuid, kuhu tänavale pöörata, oli tohutult. Õnneks oli mees kunagi väga tihti mööda seda teed läinud ja kuna hetkel oli tema ajutöö kiirendatud, töötas tema mälu vägagi hästi. "Sinust ikka tubli 10 aastat vanem," vastas ta ka küsimusele, jõudes lõpuks ka otsistud kohani.

Ta astus ühest mittemidagiütlevast puituksest sisse, minnes sealt edasi otsejoonest trepist alla. Pealtnäha oli tegu täiesti tavalise kortermajaga, kus ilmselt elas natuke vaesemast klassist pärit inimesed. Terve maja haises kuse, alkoholi ning tubaka järele ja seintelt oli juba korralikult krohvi maha vajunud. See koht nägi välja veel urkam kui siis, kui ta viimati seal käis. Vähemalt nägi see ülevalpool maja selline välja. Mida sügavamale maa alla nad jõudsid, seda ilusamaks seinad muutusid, kuni varsti oli nende eest üks suur musta värvi uks. 

Jay koputas valjult uksele ja ootas mõnda aega, kuni avati ukse sisse ehitatud luuk, kust oli näha ainult kellegi rindkere.
"Kes on?" küsisti teiseltpool, hääl väga madal.
"Jay Swizz," vastas mees rahulikult, viies korra pilgu Evale enda kõrval. Hetkeks oli ukse taga vaikus, kuid siis kogu kummardas ning paar erkkollaseid silmi vaatas luugist välja. Hetkeks olid need kahtlustavad, kuid seejärel lõid silmad särama ning kadusid pildilt. Peale seda avanes raske uks ning nende vastas seisis suurt kasvu mees, kes Jaylt käest võttis ning ta järsu liigutusega ruumi sisse tõmbas.
"Vaadake aga! Meie sõdur on lõpuks koju jõudnud!" hüüdis ta, et ka teised ruumisolijad teda kuulaksid. Jay viipas pisut kohmetult teistele ning näitas seejärel peaga Evale, et too ka sisse tuleks. Uks vajus nende tagant kinni ning Jay liikus edasi.

Ukse taga olevas ruumis oli baar. Hämar, kuid äärmiselt mugava atmosfääriga baar. Seintel olid graffitid ning nurkades olid mõnusad diivanid koos laudadega. Tagapool oli ka piljard, mille ümber mõned mutandid aega veetsid. Jay jalutas otse letini, surus baarmaniga kätt ning vahetas paar sõna, võttes samal ajal ka pukil istet. Ta tellis endale ühe õlle, viies seejärel silmad Evale. "Tahad sa mahla või midagi?" küsis ta. No ta ei olnud väga alaealistega harjunud, eksole..

Eva ei olnud isegi kindel kas see oli temast väga rumal mehele järgneda või mitte, kuid igal juhul oli ikkagi seitsekümmend protsenti võimalus, et nad pääsevad terve nahaga ja mitte keegi ei jälita neid. Neidis püsis vaikselt kuigi ta kalkuleeris iseenda võimalusi selles pimedamas tänavas mida mööda tema uus sõber teda juhatas. Teoreetiliselt saaks ta ju mees uinutada. Kuigi too tundus olevat kahe meetrine lipumast, kes kaalus tõenäoliselt umbes saja kilogrammi piires, oli Eva veendunud, et oma maagilise "pulbriga" suudaks ta tolle kiiresti unustama panna neidise eksistentsi ja seda umbes viieteistkümneks minutiks, toetudes muidugi siis selle "mõnuaine" kogusele. Lisaks olid tal tiivad. Ta võis vabalt särgi seljast võtta ning minema lennata kohe pärast seda kui tüdruk saaks tema mõistusest lahti.

Jay.
Noh, tundus, et siin ei läinud vägistamiseks ära. Seegi hea, kuid ta ei saanud öelda sama koha kohta, kuhu nad nüüd suundusid. 
See tänav, või tupik, või mis iganes koht see ka ei olnud, meenutas talle kohutavalt labürinti ja Eva üritas kõik need käigud meelde jätta, kuid isegi tema hea mäluga pidi ta ikkagi harjutama selleks, et kõik kenasti pähe jääks. Pealegi kahtles ta sügavalt, et ta üldse tuleb sinna kunagi tagasi.

Viimaks nad ka peatusid ja Eva piilus uudishimulikult Jay külje tagant välja ja seiras suure huviga suurt puitust, mis oli temast loogiliselt võttes kaks korda suurem. Korraks lõi neidis isegi kõhklema kui Jay uksele koputas ja esile ilmus kellegi rindkere. Kui tal oleks olnud valikuvõimalus, siis Eva oleks parema meelega vaadanud nende vastuvõtja nägu, mitte mingisugust teatud osa kehast, mis ei omanud identiteediga mingisugust seost, kuid tema üllatus oli üsnagi suur ja see peegeldus tütarlapse näol kui nähtavale tulid erkkollased silmad. Võis öelda, et need olid tema omadega peaaegu samasugused!
Naeratus levis üle Eva näo ja ta sisenes siis kui talle selleks luba anti, ise samal ajal huviga Jayd ja tema sõpra jälgides. Niiet sõdur, jah? See seletas nii mõndagi - näiteks seda, kuidas mees suutis seda klienti nii kergelt kaelapidi üles tõsta ja vastu seina lennutada. 

Tundus, et see koht oli varjupaik neile, kes ei suutnud massiga ühte sulanduda. Mutandid veetsid siin mõnusalt ja vaikselt aega ning tõenäoliselt teadsid nad kõik teineteist juba aastaid. See tekitas Pixis ebamugava tunde sest ta oli ainus, kes ei teadnud sealt kedagi, kuid loodetavasti see asi muutub peagi. See paik oli huvitav.
Järgides Jay eeskuju, ronis ka Eva pukile, seda muidugi raskustega, kuid peagi istus tema samuti hinge ahmides mehe kõrval ja vaatas jalgu raputades ringi. "Eh? Ah... Kas siin magusat punast veini on?" Ta hammustas kergelt huulde ning kallutas ennast ettepoole. "Ja juustupalle? On teil siin juustupalle? Või võileibu? Mul on kõht jube tühi!" Ta ei olnud ju seal kohvikus midagi süüa saanud. Nad olid Jayga enne vaidlema hakanud ja pärast seda tekkis kaklus mistõttu mõlemad olid sunnitud lahkuma. Kuid Evale ei meeldinud näljasena ringi käia ja seetõttu sooviski ta keha kinnitada. Loodetavasti serveerisid nad ikka midagi head ja söödavat!