Mossmoss

Olivier oli sel pärastlõunal juba paar tundi õppinud ning nüüd otsustas noormees väikese puhkepausi teha. Ilm oli võrdlemisi päikeseline, seega otsustas noormees aega pigem siseruumides veeta. Nii võttiski ta suuna puhkeruumile, mis oli sellisel kellaajal tavaliselt kas täiesti tühi või just rahvast paksult täis. Oli avas võrdlemisi vaikselt ukse ning pidi juba sama teed tagasi minema, kui avastas Theo sealt istumas. Nad polnud noormehega küll otseselt väga palju suhelnud, aga nende võimed olid kaudselt seotud ja seetõttu teadis ta noormeest ikka veidi. Theo tundus üsna keskendunult, seega mõtles Oli uksel seistes hetke, kuid otsustas siis ikkagi ligemale astuda. Noormees tundus kergelt nukker ja temal endal oli suhtlemisvajadus, seega äkki nooremal kutil ka. "Hei," kõnetas ta noormeest ettevaatlikult ning istus ta vastu maha, jäädes kuti käes olevat kruusi silmitsema. "Kõik okei?" küsis ta siis isegi kergelt murelikult. Vanema Nooki elanikuna pidi ta mingil määral ikkagi hoolt kandma, et noorematel kõik korras oleks ja nad oma võimetega hakkama saaks võimalikult hästi.

Theo oli küll oma kruusile keskendunud, aga ukse avanemist märkas ta ikka. Ta tõstis nüüd juba auravalt kruusilt pea ning lõõgastus veidi, kui nägi, et sisenejaks oli Olivier, keda Theo juba natukenegi tundis. Päris võõrastega suhtlemiseks tal praegu mingit tahtmist ei olnud. Nähes kutti lähenemas, manas Theo näole veidi virila naeratuse. "Koduigatsus natuke, muud midagi," sõnas ta veidi hooletul toonil. Ta oli nüüd juba harjunud oma tegelikke emotsioone väiksemaks rääkima. Päris südamepuistamiseks polnud ta esialgu veel valmis - nii lähedased nad ei olnud, et Theo teda oma muredega täielikult usaldaks. Theo aimas küll, et ilmselt oleks targem seda neetud jama tema peas kellegagi jagada, aga... keeruline oli.

"Aah, see on jama," oli üsna ainus, mis Olivier selle peale öelda oskas. Eks tal endal oli ka esialgu koduigatsust ette tulnud, aga nüüdseks oli sellest juba päris kõvasti aega möödas ilmselgelt. Aga tema oli ka 7 aastat juba siin olnud, Theo aga.. paar kuud ainult, kui Oli õigesti mäletas. Olivier asetas naljapärast oma käe hetkeks Theo kruusile ning tekitas sinna paar jäätükki. Et noh, oleks rohkem tegevust noormehel või miskit. "Kuidas muidu Nookis on? Kõik hea ja tore?" küsis ta seejärel noormehelt. Natuke raske oli mingit jututeemat niimoodi järsku leida, aga omast kogemusest teadis Olivier, et ei oleks hea mõte noormeest sel hetkel koduigatsuse ja vastavastatud võimega üksi jätta.

Theo naeratus muutus kohe siiramaks, kui Olivier oma võimet tema veekruusi peal kasutas. Kuidagi oli endal ka vähem friigi tunne, kui inimesed tema juuresolekul oma võimeid nii vabalt kasutasid. Nagu see oleks täiesti normaalne, mitte mingi haigus, millesse ainult halvad inimesed nakatuvad. Theo tundis ka ennast niimoodi veidi normaalsemana. Ta asus tassi uuesti soojendama, et jäätükid ära sulatada, võttes mõne hetke, et mõelda, kuidas täpselt Olivierile vastata. Ei olnud ju kõik hea ja tore, aga Theo polnud väga harjunud jagama. "Segane on see kõik veel natuke. Kõik on pea peal," sõnas ta lõpuks, pilk tassil. Siis tõstis ta silmad aga kaaslasele. "Pool aastat tagasi oli kõik veel okei ja nüüd ma ei tea enam, kes ma täpselt olen," sõnas ta veidi julgemalt. Tundus, et Olivier reaalselt vist hoolis ka, natuke vähemalt. Theo ei öelnud ikka veel midagi detailset, ei rääkinud ei oma võimest, perest ega sellest, et ta aju on nüüd üsna kindel, et talle meeldivad kutid, aga vähemalt midagi oli ta välja öelnud. Otseselt kergem nagu veel ei hakanud, aga äkki millalgi ikka hakkab? Ausalt öeldes tahtis Theo juba meeletult sellest mure- ja masendusepilvest lahti saada, mis teda juba kuid taga ajanud oli.

Olivier mingis mõttes tajus Theo segadust. Just jälgides, kuidas noormees mõttesse vajus ning vastamine aega võttis. "Rääkimine aitab üldiselt," soovitas ta sõbralikult naeratades. Noh, muidugi sai Olivier aru, et Theol oli ilmselt üsna raske niimoodi talle rääkida, kui nad peaaegu, et esimest korda rääkisid. Aga samas oli Olivier see tüüpiline suhtleja ja ta oleks hea meelega kuulanud ja oma oskustele vastavalt noormehele nõu andnud. Olivier sättis end paremini istuma, toetades parema jala mugavalt vasakule põlvele. Võib-olla innustab see ka Theot rohkem, kui Oli end vabalt tunneb. "Sellest on küll juba tükk aega möödas, aga koduigatsus on sellegi poolest tuttav teema," otsustas Olivier ise alustada. Kui läheb hästi, siis Theo tuleb ta jutuga kaasa. Ja kui ei tule, siis hoiab Oli kutil lihtsalt silma peal ja üritab muuga lõbustada.

"Rääkida on ka natuke raske," sõnas Theo peaaegu vabandava naeratusega. "Pole väga harjunud." Jälle läks natuke aega, kuni Theo midagi ütles - tassis olev vesi jõudis uuesti aurama hakata, enne kui kutt uuesti suu lahti tegi. "Põhimõtteliselt... nagu... Ma ei tea, kas see on koduigatsus üldse," ütles ta veidi puterdades. "Sest selle kõrval, millised inimesed siin on, tunduvad mu vanemad nii..." Poiss jättis lause lõpetamata, sest ta ei suutnud ikka oma vanemate kohta midagi halba öelda, isegi, kui nad teda enam eladeski näha ei tahtnud. "Tahaks lihtsalt mingit stabiilsust tagasi. Praegu on terve elu nii sassis. Saan vett keema ja jäässe ajada, ja mingeid teisi asju ka natuke, aga ma jäin tervest oma senisest elust ilma ja nüüd ei saa enam aru, mis õige ja mis vale on." Ta hingas sügavalt sisse-välja, kui mõistis, kui palju ta nüüd korraga välja öelnud oli. Imelik oli niimoodi iseendast rääkida. Vesi tassis läks nüüd keema ja mulksus ohtlikult tassiserva lähedal, valmis kutile käte peale tilkuma, aga Theot see oht nagu eriti ei huvitanudki. Las tilgub siis.

Olivier mõistis Theot väga hästi, kuid lasi noormehel siiski end veidi koguda. Ta pidi juba mingi muu teema valima, kasvõi ilmast rääkima hakkama, kui Theo järsku siiski jätkas. Oli kuulas teda võrdlemisi mõtlikult, aegajalt veidi noogutades. Theo jutt oli kergelt lünklik, aga tundus, et kuti olukord oli tunduvalt hullem, kui tema enda oma oli sel ajal olnud. Nojaa, Olivier oli ka üks vähestest, kelle võime avaldus pigem heal kujul, kui mõne õnnetusega või midagi. Üleüldse oli tal võrdlemisi hästi läinud selles osas. Aga siiski mõistis ta noormeest mingil määral. Oli võttis mõne hetke mõtlemiseks, mida Theole täpselt vastata, samas ta kruusi jälgides, kus üsna tormine olukord oli. Ta sirutas oma käe välja, et vesi noormehe kruusis jäätada, ning jäi siis selle tulemusena tekkinud skulptuuri vaatama. Võrdlemisi kunstiline tulemus oli. "See kõik läheb paremaks, kui sa oma võimet tundma õpid," lubas Olivier Theole. Vähemalt ta ise uskus seda ja ta tahtis, et ka teised seda usuks. Noormees oli küll kursis kogu selle võimete-vaenulikkusega, aga tema isiklikult oli alati olnud arvamusel, et kui võimet tundma õppida ja õigesti kasutada, siis on see ainult hea.

Theo tõstis pilgu, kui Olivier tema keeva vee peaegu hetkega ära jäätas, ja kortsutas kulmu. Ta kahtles natuke, et tema selleni jõuab. Tõsi, nüüd oli ta juba veekeetjast kiirem, aga ikka veel ei midagi erilist, ja Oli lihtsalt... Theo hoidis vaikset ohet tagasi. Olivieri jutt lohutas teda natuke, samas oli natuke lootusetu tunne ikka. Ta pani kruusi lauale - uuesti jääd sulatada ta ei viitsinud - ning tõstis selle asemel oma parema käe sõrmede temperatuuri. Ta ristas käed rinnal, nii et soojenevad sõrmed vasakut õlavart puudutasid, ning nüüd ikkagi ohkas. "Ja ajaga läheb kõik paremaks, eks," ütles ta, lootes, et see ei kõlanud sõnades nii sarkastiliselt kui tema peas. See, kui ta oma turris siili olekuga Olivieri siit minema ajaks, teeks kõik veel hullemaks. "Ilmselt mingid asjad lähevad, jah," pidi ta samas nõustuma. Äkki õnnestub tal ajaga elu esimesed 19 aastat täitsa ära unustada. Äkki oleks lihtsam. "Aga kõigega see võimega mässamine ei aita vist," sõnas ta siis mõtlikult ning kirtsutas nina, kui sõrmed juba ebameeldivalt kuumaks muutusid. Ta lasi kätel sülle vajuda, sõrmi taas maha jahutada, ning silmitses õlavart, mis oli õrnalt punaseks tõmbunud. Ei midagi erilist, eileõhtune põletus oli ikka valusam, aga ikkagi natuke halb. Talle meenus, et jutt oli pooleli jäänud, ning ta tõstis taas pilgu Olivierile. "Vanemaid see mind jälle tunnistama ei pane ja mind tüdrukuid tahtma ka ei aja," sõnas ta, otsustades oma ümbernurgajutu natuke otsesemaks muuta. Olivier tundus täitsa usaldusväärne tüüp olevat, siis vist võis? Theo mõtles, et peab vist üsna meeleheitel olema, kui nii ruttu päris-jutuni jõuab. Samas polnud ta juba kuid kellegagi päriselt rääkinud. Smalltalk küll, aga mitte see jutt, mis Theo olemise kuidagi veidi vähem segaseks teeks.

Olivier nägi väga hästi, kuidas Theo ta jäätamise peale kulmu kortsudas. Võib-olla oli see temast tõesti natuke mõtlematu olnud, aga samas ei tahtnud ta, et Theo endale haiget teeks ju. "Mul on 7 aastat seda aega harjutada olnud," kommenteeris ta igaks juhuks. Aga sinna see ka jäi, sest siis jätkas juba tema vestluskaaslane. Noormehe juttu kuulates jälgis ta ilmselgelt ka kuti liigutusi ning nüüd oli tema kord kulmu kortsutada, nähes kuidas Theo endale haiget teeb. Nii väga oleks ta tahtnud sel hetkel käe välja sirutada, ja noormehe maha jahutada, aga samas ta tajus ka, et see on mingil määral oluline osa õppeprotsessist. Kui Theo aga edasi jutustas, ohkas Oli tasa. Või, et kohe niimoodi olid lood. See oli ilmselgelt juba raskem juhus, aga Olivier ei tahtnud ka vastust võlgu jääda, seega sõnas ta rahulikult:"Oma võimega kohanemise ja selle valdamise protsessis on suur osa justnimelt selle aktsepteerimises. Ja seda annab juba väga hästi ka teistele eluvaldkondadele kohandada." Oli mõtles hetke ning jätkas siis: "Ma usun, et sa tead, kui palju on maailmas neid, kes on võimetega inimeste vastu. Ja ilmselt, kui sa sellele mõtled, siis see ei olegi niiväga erinev seksuaalse orientatsiooni küsimusest. Täpselt samamoodi, nagu on normaalne ja paratamatu elu osa meie võimed, on seda ka teistsugune seksuaalne orientatsioon." Vähemalt Olivierile meeldis niimoodi mõelda ja see oli ka teda ennast algusperioodil päris palju aidanud. Noormees küll otseselt ei lahterdanud ennast ühtegi kasti, aga suhteid oli tal olnud nii kuttide kui tšikkidega. Ja nüüd võttiski ta seda kõike kui loomulikku elu osa, täpselt samamoodi nagu ka oma võimet. Ja nende mõlema jaoks oli vaja aega, et olukorraga kohaneda.

Nojah, seitsme aastaga võis ta ju tõesti kuhugi jõuda oma võimega. See siis oli vist mingi eesmärk, mida endale seada? Kuji ta seitsme aasta pärast sama osav ja kiire ei ole, on ta lihtsalt nõrk. Theo kuulas Olivieri juttu, oma ette tühjusse põrnitsedes, ning tundis veidi kergendust, kui need välja paisatud faktid kuti suhtumist vist kuidagi ei muutnud. See oli esimene kord, kus ta kellelegi peale vanemate oma orientatsioonist oli rääkinud, ning Oli reaktsioon oli põhimõtteliselt täielik vastand sellele, mis tema vanemad teinud olid. Oli jutt oli tasakaalukas ja mõistlik, ja nüüd hakkas Theo end juba päriselt paremini tundma. "Mul on 19 aastat homofoobset ja võimetevastast kasvatust, mille vastu võidelda," sõnas ta, hääletoon nüüd enam mitte lootusetu, vaid ainult veidi kibestunud, ja üks Theo suunurk venis isegi naerule. See aktsepteerimine on ilmselt niisamagi keeruline, aga pähetambitud vaen teeb asja keerulisemaks. "Sa pead mulle seda juttu tulevikus ilmselt veel paar korda rääkima," sõnas ta muiates. Tal oli neid episoode küll olnud, kus ta kogu progressi kuu peale saatis ja purjuspäi ning meeleheitel mõne tüdrukuga voodisse ronis, et iseendale idiootselt tõestada, et ta on ikka normaalne ja mis kõik veel.

Olivier naeratas kergelt, kui nägi, et Theo näole hakkas juba kerge muie tekkima. Kuigi noormehe jutt oli endiselt pigem tõsine. "Sobib," vastas ta lihtsalt naeratades Theole. Tõepoolest, ta võis seda juttu korrata veel, peaasi, et Theo lõpuks ennast hästi tunneks ja kohaneks ja iseendaga lepiks. Kuna Theo tuju tundus nüüd veidi parem olevat ja Oli eelistas praegu rohkem neid tõsiseid asju mitte surkida, otsustas ta teemat vahetada. "Mida sulle vabal ajal teha meeldis, enne kui sa oma võime avastasid?" küsis ta alustuseks noormehelt. Kindlasti oli Theol mingi hobi või midagi sellist. Ja Oli ei kavatsenudki olla hukka mõistev, see ei oleks kohe üldse tema moodi olnud. Pealegi oli endiselt kerge lootus, et äkki see on midagi sellist, mida noormees ei pea üldse katki jätma vaid saab sellega jätkata. Võib-olla nad saavad isegi koos sellega tegeleda.

Theo naeratus muutus veel veidi siiramaks ja soojemaks, kui Olivier niisama lihtsalt nõustus teda ka edaspidi natuke julgustama. See oli küll hea tunne. Nagu kuuluks ta siia ikka veel võõrasse kohta natuke rohkem. Olivier otsustas vähem raskete teemadega jätkata ja Theol polnud selle vastu midagi - natuke oli ta saanud hingelt ära rääkida ja veidi lohutust ja turvatunnet oli ta ka saanud. Muidugi oli alati kahtlus, et üksi jäädes hiilivad need halvad mõtted jälle tagasi, aga vähemalt natukeseks oli jälle parem. Theo pööras küsimuse peale pilgu Olivieri poole ning naeratas veidi häbelikult, aimamata, mida Oli tema hobist arvata võiks. "Jalka," sõnas ta seejärel. "Või noh, ma olen kogu aeg igasugust sporti teinud, aga jalka meeldib kõige rohkem." Ka praegu oli sport tema teine peamine meelelahutus, kui ka võimega tegelemiseks tahtmist ei olnud. Õnneks olid võimalused selleks Nookis päris head.

Theo naeratus pani ka Olivieri rohkem naeratama, hea tunne oli näha ju ometi, et olid kellegi tuju parandada suutnud. Ja Theo oli nüüd ju ikkagi täielikult Nooki asukas, seega ta oli oma ja talle abiks olla oli eriti tore. Oli jäi mõtlema, et ehk peaks Theole ütlema, kust teda leida võib, siis noormees võib teda täitsa otsima tulla kui mõni mure on jälle, aga siis juba vastas noormees ta küsimusele. Mõnusalt konkreetne vastus tuli sealt. "Oo, see on ju vägev," sõnas Olivier naeratades. Ta ise küll ei olnud mingi ülisportlik kunagi olnud, aga vahel sai isegi Nookis poistega palli taotud. "Kui sul midagi algajatega mängimise vastu ei ole, siis võid teinekord meiega jalkaväljakul liituda," pakkus Olivier kerge muigega välja. Nookis olid selles mõttes tõesti igasugused head võimalused hobidega edasi tegeleda. Noormees ei teadnud siiani veel kedagi, kes kurtnud oleks. Muidugi enamus kellega Oli suhtles tegelesidki selliste lihtsamate asjadega nagu pallimängud ja enese harimine ja kunst.

Oli kohe oskas Theo olemist kodusemaks muuta, sest vastust kuuldes oli Oli esimene reaktsioon Theole mängukaaslasi pakkuda. Viimasest tiimimängust oli nüüd juba kuid möödas - viimati oli ta seda keskkoolis teinud, selle lõpust hakkas tasapisi juba aasta mööda saama. Sellest saati oli ta omaette oma oskusi lihvinud. "Ega ma ise ka mingi proff ei ole ja pole ammu tiimis mänginud ka, oleks lahe küll," sõnas ta muiates. Ta oli peaegu valmis kohe dressi selga ajama põhimõtteliselt, aga nii kiire vist ikka ei olnud. Võis siin edasi jutustada, küll tuleb kunagi see mänguaeg ka. "Sa mängid ka jalkat siis," sõnas ta, kuna Oli jutust oli see mulje jäänud. Idee poolest oli see ka üleüldine küsimus kuti hobide kohta, aga enim huvitas Theot ikka see jalkateema. See polnud talle kunagi erilist stressi tekitanud. Ainus asi tema elus enam-vähem.

Ega neil seal seda juhtus harva, et nad kaks täiskomplektis tiimi kokku said, aga umbes poolikute tiimidega mängisid nad nii mõnigi kord. Noh, nüüd talvel muidugi mitte nii väga, aga pigem suvel just. Theo järelduse peale kortsutas Olivier kergelt kulmu, naeratus siiski näol. "No eks ma vahel ikka mängin jaa," sõnas ta rahulikult, võib-olla tõesti võis ta jutust siuke mulje jääda, "aga üldjuhul võib mind pigem selliste tubasemate tegevuste juurest leida." Oli vähemalt eeldas, et Theo oli huvitatud ta hobidest kuulmisest. "Enese harimine ja raamatute lugemine on rohkem minu teema," jätkas noormees, "ja noh, põhiliselt väitlemine." Eks ta siuke natuke eba-tüüpiline noormees oli, aga talle tõesti pakkusid muud asjad rohkem huvi. "See muidugi ei tähenda, et ma sporti vastumeelselt teeks," täiendas ta siis veel lõpuks.

Theo noogutas Oli jutu peale pead. Ühesõnaga eriline jalkahull Oli küll ei olnud, aga mängis vahel hea meelega ikka. See sobis ju kah täiesti. Oli hobide peale tegi Theo veidi üllatunud nägu - kutt ei näinud eriti raamatukoi moodi välja. "Väitlemine kõlab küll huvitavalt," sõnas Theo lõbusa muigega. "Aga kooli ajal mu õpetaja ütles mulle, et mina väitlema ei sobi, sest ma ei oska ennast selgelt väljendada," lisas ta juurde. Nojah, oli ta siin enne endast rääkideski puterdanud natuke, mis siis veel saaks, kui ta reaalselt mingit seisukohta kaitsma peaks hakkama või üleüldse läbi mõtlema, mida ta räägib. "Sa oled kaua ja aktiivselt tegelenud selle asjaga?" uuris ta siis lähemalt. Kui see Oli lemmikhobi oli ja Theot ka huvitas, siis võis ju sellest pikemalt rääkida kohe.

"No eneseväljendus on ilmselt väike probleem," vastas Olivier muiates Theole. eneseväljendust sai võrdlemisi lihtsalt harjutada, väitluse juures aga oli oluline, et üldse oleks mingi seisukoht ja sellele igasugused poolt ja vastuväited olemas. "Põhimõtteliselt, kui sa oled maailma asjadega kursis ja omad ka mingit seisukohta, siis on muu võrdlemisi lihtsalt harjutatav," lisas kutt veel, enne kui Theo talt küsimuse jõudis küsida. "Noo, kogu aja kui ma Nookis olen olnud," vastas Oli peale mõngingast järelemõtlemist, "ja tegelikult vist juba mõnda aega enne seda ka, seega mingi 7 aastat vähemalt?" Nüüd, kus ta selle välja oli öelnud, tundus noormehele endalegi, et see oli ikka väga pikk aeg. Olivieri jaoks oli see juba nii loomulik elu osa, et tundus võrdlemisi igapäevane ja ebahuvitav isegi. "Aga sa lisaks ise mängimisele oled jalka vaatamise fänn ka?" küsis Oli siis hoopis Theolt. Jalka tundus noormehe jaoks praegu huvitavam teema ja üht-teist ta teadis ka, seega äkki on see hoopis hea võimalus Theot väitlemisega harjutada või midagi.

Theo mõtles Oli vastuse peale veidi aega. "Nojah, aga ma kipun rahva ees pabistama ja puterdama ja üldse, mingi avalik esinemine ei ole minu teema väga," sõnas ta lõpuks veidi muiates. "Ja noh, seda annaks vist ka harjutada, aga natuke hirmus on alustada," lisas ta siis. "Seitsme aastaga äkki jõuaks kuhugi sellega, aga noh, ma ei tea," lõpetas ebakindlalt - üsna hea näide sellest, kui edukalt tal see väitlemine käis. Teemavahetus talle seega sobis, eriti kuna jutt jalka peale tagasi läks. "Viimasel ajal vaatan oluliselt rohkem kui ise mängin," sõnas ta lõbusalt. "Arsenali peamiselt, aga noh, kodumaa liigal hoian ikka pidevalt silma peal." Ta oleks võinud siin vist tund aega mängijatest ja asetustest ja saavutustest jutustada, aga ta ei olnud päris kindel, kui palju Olivier teadis või teada tahtis.

„Küll sa hakkama saad, ära põe,“ sõnas Olivier kergelt muiates, „peaasi, et sa ise seda tahaks.“ Sest no tõepoolest, Oli ei saanud siin oma huvisid kellelegi peale suruma hakata eksole, nii ei tuleks sellest nii või naa midagi välja ilmselt. Aga kui Theo tundis ise, et ta seda tahab siis võiks ta ju sellega pihta hakata ja harjutada ja lõpuks oleks meister valmis! Olivier naeratas kergelt, kui tähele pani, kuidas teema vahetus Theole mõjust. Jalka oli ilmselgelt noormehel kõvasti südames. „Aah, me võiks kunagi koos vaadata,“ pani Olivier lõbusalt naeratades ette, „mulle kuluks rohkem jalka teadmiseid ära.“ Ilmselgelt meeldis Olivierile teada kõike. Noormees ju armastas õppida ja alati oli hea midagi uut teada saada.

Nojah, esialgu polnud Theol väga seda tahtmist ka ausalt öeldes. Äkki kunagi hiljem, kui tal veel mõni tuttav on, kelle juuresolek asja lihtsamaks muudaks. Jalkateema oli talle aga tõepoolest kõvasti südamelähedasem ja Olivieri ettepaneku peale lõi poiss näost särama. "Vaatame jaa millalgi," sõnas ta end veidi rohkem sirgu ajades. "Jagaks oma teadmisi väga hea meelega." Ta tahtis vahetevahel kellegagi seda jalkavärki arutada, aga enamasti polnud kedagi, kellega Theo rääkida tahtnuks, ja kui oligi, siis enamasti neid jalka ei huvitanud.

Olivier kohe naeratas selle peale kavalalt, kuidas Theo nägu särama lõi. Nii hea oli näha, kuidas võrdlemisi lühikese ajaga oli noormehe tuju totaalselt muutunud. „Anna siis mulle teada, millal järgmine põnev mäng on, või midagi,“ muigas Olivier. See oli hea, et ta oli lõpuks leidnud kellegi, kes viitsis talle jalka asju seletada. Noormees trummeldas oma sõrmedega veidi aega tooli käsitugedel, hetkeks aknast välja vaadates ning küsis siis Theo poole tagasi pöördudes:“Ja millega sa siis tegeled, kui sa jalkat ei mängi või vaata?“ Midagi ju ikka oli, mis noormeest veel huvitas ometi?

Hetke mõelnud, muigas Theo uuesti. "See nädalavahetus kas või," sõnas ta lõbusalt. Väike kannatamatus oli tekkinud. Nüüd võis ta arvuti tagant välja ronida ja mängu äkki isegi puhketoa telekast vaatama minna. Seltskonnaga oli ju julgem. Olivier aga uuris edasi, et mis imeloom see Theo on, ja Theo mõtles enne vastamist hetke. "Igasugune sport meeldib iseenesest," sõnas ta siis. "Ja kui sporti ei tee, siis vedelen arvutis üldiselt ja teen trenne rämpstoiduga tasa." Päris nii hull asi küll tegelikult ei olnud ja enamasti suutis Theo oma kiirtoiduisu alla suruda, aga vahetevahel ikka, noh, läks nii.

„Kõlab hästi,“ sõnas Olivier muiates. Ta võis ju vahel täitsa võtta aega muude asjade vahelt ja vaadata jalkat. Tundus, et Theo oli ka väga rahul selle mõttega, seega aitabki tal ehk natuke kohaneda Nookis niimoodi. „Aga sa ei õpi midagi praegu eks?“ küsis Olivier siis, kui oli Theo vastuse ära kuulanud. Üsna siuksed tavalised tegevused olid, mida Ollyle endalegi vahetevahel teha meeldis. Kuigi rämpstoidule eelistas ta pigem natuke korralikumat. Kui just pitsat rämpstoidu alla ei liigita. Aga nii uskumatu kui see ka ei tundunud, siis oli ka temal neid hetki, kus ta ei tegelenud mitte õppimisega vaid uuris arvutis pigem erinevaid asju.

Väga hea. Plaanid reaalseks inimsuhtluseks, see oli midagi uut, aga üllatavalt meeldivat. Ja seda oli tal praegu vaja kah. Olivieri küsimuse peale raputas Theo veidi pead. "Praegu ei. Mõtlesin, et võtan pärast keskkooli aasta vabaks ja siis tuli kogu see võimetejama ja jah. Praegu pole väga tahtmist selle asja jaoks," sõnas ta asjalikult. "Sügisel võib-olla üritan ülikooli minna, kui välja mõtlen, mida õppida tahaks." Ta polnud kindel, mida ta oskab ja teha tahab, aga jalkakarjääri jaoks oli nüüd ilmselt juba hilja ja enamus asju teda eriti ei tõmmanud. "Sa käid ülikoolis?" uuris ta siis vastu. Äkki oskab Oli talle mingit nõu anda või  midagi, et kas siinne ülikool on mõistlik ja kas sinna on mõtet minna.