(Stu)dying

Kai oli oma sammud pühapäeva õhtul seadnud raamatukokku, et õppida kontrolltööks, mis esmaspäeval tulema pidi. Ta oli üsna kindel, et teeks selle töö niisama ka ära, aga ta parem meenutab veel asju. Kõik raamatud, mida ta kasutas, olid tema enda omad, aga ta eelistas raamatukogus õppida, kui et oma toas. Seal ei olnud nii palju häirivaid faktoreid ja tuli selline õppimise tuju paremini peale. 

Kai kandis mugavaid riideid, tumehalle teksasid ning musta T-särki, mille peal oli omakorda tume mingite kirjadega pusa. Jalas olid tal tennised. Noormees istus raamatukogu taga otsas ühe laua taga pehmes tugitoolis ja luges hoolega, jalad lauale tõstetud. Teised õpikud ja muud materjalid olid lauale kuhjatud. Noormees haigutas hoolega, kui tal vahepeal uni peale tungima hakkas. Nii väga tahaks ju magada, aga korrata tahaks ka ometi.

OT: Theo.

Theo oli kevadel keskkooli lõpetanud ning otsustanud pärast seda aasta vabaks võtta - tagantjärele vist päris hea otsus, sest ilmselt oleks ta selle võimetejama ja selle järgnenud ja endiselt kestva sassisolekuga kohe talvel välja kukkunud. Ehk sügisel jõuab. Sellest hoolimata sattus ta aeg-ajalt raamatukokku - ühika koridorides oli vahel päris palju segavaid hääli ja üldse oli raamatukogus asjade tehtud saamise õhkkond. Seega oli Theo just siia tulnud, et segamatult tegutseda. Isegi tumblri scrollimine tundus raamatukogus asjalikum, rääkimata siis olulisematest asjadest.

Tal oli siin istumiseks juba kindel lemmikkoht tekkinud - üks tugitool raamatukogu tagaotsas - aga Theo oli juba peaaegu "oma" laua juures, kui märkas, et selles toolis juba istub keegi. Hetkeks jäi Theo nõutult seisma, mõeldes juba, et keerab otsa ringi, aga kõige sotsiaalselt aktsepteeritavam variant oleks lihtsalt mõnda teise tooli maha istuda, enne kui teine kutt - Kai, võib-olla? Theo polnud nimedes veel päris kindel - märkab, et ta siin niimoodi seisab. Seega valis Theo välja tooli teisel pool lauda, nii et ta päris kuti vastas ei istuks, vaid natuke diagonaalis. Ta astus lähemale, lasi kuuldavale veidi ebakindla "hei", pani läpaka lauale ning võttis siis istet.

Kai ei märganud, et keegi seal niimoodi seisis, aga kui võõras kutt lauale lähemale astus ja istuma ka veel vajus, kortsutas Kai kulme ja tõstis oma pilgu. "Hei," ütles ta enesekindlalt kuti ebakindlale tervitusele vastu. "Miks nii häbelik?" küsis kutt muiates, tahtes kohe ilusti mitte õppimise võimalusest kinni haarata ja võõra kutiga vestelda. Okei, mitte päris võõra, tema teadis väga hästi, et tegemist oli Theoga, ning teadis ka kuti võimet. Ta oli alati uustulnukate suhtes teadlik ning pea kõigiga neist oli kutt suhelnud. Theo oligi vist anus, kellega Kai pikemalt rääkinud ei olnud. Kai sulgeski nüüd oma raamatu, kui oli järjehoidja sinna vahele torganud. Kutt toetas endiselt väga viisakalt oma jalgu lauale, kui Theod silmitses, lõbus muie huulil.

Theo ei olnud arvanud, et Kai temaga vestlust alustab - kuti kulmukortsutus tundus vihjavat pigem sellele, et kutt ignoreerib teda pärast seda teretamist, mis oleks tehniliselt ka okei olnud. Seega tegi Theo küsimuse peale veidi üllatunud nägu ning naeratas siis, lauapinda silmitsedes. "Pole inimestega eriti osav," sõnas ta veidi muiates. Nojah, päris tõsi see polnud - sõpradega oli kõik okei - aga see alguse tegemine oli alati natuke hirmus. Vähemalt tundus Kai üsna sihikindel tüüp olevat, oli ta ju oma raamatugi juba käest pannud. Seega ei hakanud ka Theo esialgu läpakaekraani taha peitu pugema, vaid lasi arvutil laual lebada. Ta tõstis hoopis pilgu ja vaatas kutile otsa - silmside oli vist kah oluline, eks?

Kai kergitas lõbusalt kulme selle vastuse peale. "Ei peagi olema osav, on võimalik ka ilma professionaal olemata inimestega suhelda," naeratas noormees. Ta toetas raamatut enda sülle, mõlemad käed omakorda raamatu peal puhkamas. Hetk hiljem lahvatasid tema sõrmeotsad väikestesse leekidesse, aga ta ei pannud seda tähelegi. "Sa oled Theo, eks? Ma olen Kai," naeratas Kai siis. Talle meeldis uute inimestega tutvuda ja nendega pisut rohkem suhelda, eksole. Noormees jälgis Theo'd põnevusega. Uued olid alati nii huvitavad. Või noh, nad olid nii kartlikud, isegi, kui olid mitu kuud seal olnud. Nad ei osanud oma võimega midagi peale hakata ja ei teadnud, kuidas kellegagi suhelda ja kuidas üldse miski toimis. "Mind ei pea kartma üldsegi, nii et pole vaja häbelik olla," lisas kutt lõbusalt.

Tasapisi hakkas Theo ikkagi maha rahunema - Kai tundus tõesti sõbralik või vähemalt jutukas olevat, nii et Theo tundis end nüüd juba paremini. Ta võpatas veidi, kui nägi leeke Kai sõrmeotstel, kuid naeratas siis veidi. Täitsa lahe, et kuti võime kuidagi osa temast oli või nii. Nägi täitsa loomulik välja peaaegu. Theo pidi enda võime kasutamiseks ikka veel päris hoolega keskenduma. Kai üllatas teda veel kord, sellega, et ta tema nime teadis - Theo arvates ei olnud neid inimesi Nookis väga palju, kes tema olemasolust teadlikud olid. Ta noogutas Kaile tema oletuse kinnituseks ning jättis nüüd ka endale meelde, et see tüüp on Kai. Siis ta oli ikka täppi pannud. Veel oli lootust. Ta naeris Kai lause peale vaikselt ning hammustas siis huulde. "Ei saa sinna väga parata üldiselt," sõnas ta peaaegu kahjutundega. "Aga sinuga on natuke lihtsam rääkida küll kui mõne teisega," lisas ta siis juurde. Neid veidraid smalltalke oli tal siin mõni ikka olnud. Kai vist ebameeldivate vestluste kunsti ei vallanud, vähemalt esialgu tundus nii.

Kai kergitas kulme, kui Theod võpatamas nägi, aga siis märkas leeke enda kätel ja muigas lõbusalt, kaotades need. "Ei pea kartma," ütles ta rahulikult. Ta ei kasutanud oma võimet halvaks, eksole. "Miks minuga lihtsam rääkida on?" küsis ta siis naeratades. Mitte, et tal halb oleks, et ta sellise mulje jättis, et temaga hea rääkida on. See oli just hea, et Theo tema juures rahulik oli ja mis kõik muu. Kai tõesti ei olnud väga selline inimene, kes ebameeldivasse olukorda satuks uute inimestega tutvumisel. Kai jaoks oli vastik ainult siis, kui ta vestluskaaslane kohe üldse vabaks lasta ei tahtnud. Aga siis ta väga ei pingutanud ka, vaid hoopis lõpetas oma pingutused. Theo aga lasi end päris ilusti vabaks ja see meeldis Kaile. Hea oli, kui ta tekitas noormehes mugavat tunnet. Olgugi, et kuti alles võpatama pannud oli.

"Ei karda otseselt, lihtsalt ootamatu oli," sõnas Theo kohe vastuseks. Nojah, eks teda oli õpetatud võimeid kartma küll ja alguses olid tema võpatused päris hirmust põhjustatud olnud, aga nüüd hakkas ta sellega ära harjuma, et teda ümbritsevad inimesed aeg-ajalt midagi üleloomulikku teevad. Kai küsimusele vastates kerkis Theo põskedele kerge puna. "Ma ei ole ise vestluste üleval hoidmises väga hea, nii et need kipuvad kohati mingi piinliku vaikusega lõppema. Sinuga seda muret vähemalt praegu ei ole," sõnas ta muiates. Teda ennastki üllatas natuke, et ta juba üsna vabalt tundis ennast - mingil hetkel oli temagi mugavamalt istuma vajunud, kuigi jalgu laua peale veel panna ei tahtnud. Isegi see silmside hoidmine ei olnud ülearu õudne. Kui Theo juba Kai võimet ei teadnuks, kahtlustanuks ta, et kutt surgib tal peas või miskit.

Kai naeratas kergelt ja tekitas nüüd enda käte vahele tulekera, jälgides seda, kui Theo juttu kuulas. "Ma väga piinliku vaikuse tüüpi ei ole jah," ütles kutt lõbusalt. Tema oli korraliku vestluse tüüpi ning seda suutis ta vägagi korralikult üleval pidada. Noh, vestlust. "Kuidas sulle siin meeldib siis? Oled juba päris korraliku aja siin olnud," uuris Kai sõbralikult, kui pilgu teisele kutile suunas. Ei tundunud üdse palju noorem olevat temast, aga ometi nii vähe siin olnud. Nii naljakas ikka, kui erinevates vanustes need võimed neil kõigil avaldusid. Kai pidi Nookis keskkooligi lõpetama. Prsh, ta pidi isegi põhikooli siin lõpetama, vot nii vara tuli ta siia. Pluss õppima oma võimet kontrollima, et ta mõisa põlema ei pistaks. Aga ta oli selle kõigega hakkama saanud ja ülikooligi läinud. Võttis vahepeal vaba aasta, aga nüüd oli tubli tudeng.

Kui Kai seal oma võimet korralikult demonstreerima hakkas, silmitses Theo natuke aega ainiti seda tulekera. Kuidagi selline veider hirmuga segatud põnevus oli. Et noh, ikka päris tuli ja puha. Ja natuke oleks nüüd tahtnud oma võimega kah eputada, aga polnud veel väga millegagi eputada ju. Kai küsimuse peale tõstis ta korraks pilgu, aga vaatas siis jälle tulekera. See küsimus oli silmside jaoks natuke keeruline "See koht meeldib küll iseenesest. Kõik muu on segane, aga siin elada on täitsa mõnus," sõnas ta mõtlikult. Ta ei tahtnud kohe otseselt oma muresid teisele kutile kaela valama hakata - kui teda huvitab, eks ta siis uurib, ja kui ei, siis las jääda.

Kai noogutas, kui Theo juttu kuulas. "Mis segane on?" uuris ta huviga. Ta täitsa tahtis teada, mis segane oli, äkki ta saab kuidagi aidata, eksole. Ta teadis Nookist pea kõike, mida sai teada ning ta oli üsna kindel, et ta suudab aidata. Kai kaotas tulekera enda käte vahel ja langetas käed taas raamatule. "Ma ilmselt suudaks sind mingi tasandini su võimega ka aidata," naeratas Kai. "Meil siiski üsna sarnased võimed." Noh, tema tekitas tuld ja soojust ja mida kõike, ning võis jahedaid leeke ka teha, samas kui Theo manipuleeris vaid temperatuuri. "Kui sa tahad, muidugi." Ilmselt nagunii paluks kooli juhatus tal natukene Theod aidata, kuna nende võimed sarnased olid. Ja Kai muidugi ei keelduks.

Theo vaikis hetke, kui Kai ikka uurima hakkas - ta oli selle jagamise suhtes ikka ettevaatlik. Pealegi olid nad alles mõni minut tagasi rääkima hakanud. Kai tundus aga igati julgustav olevat, pakkus isegi võimega abistamist välja, nii et lõpuks Theo ohkas ja otsustas ikka rääkida. "Aitäh," ütles ta Kaile kõigepealt. "Kui sa viitsid minuga kannatlik olla, siis mulle kuluks vist mingi põhjalik juhendamine ära küll." Koolis tegeles ta sellega küll ka, aga individuaalne töö võid ju täitsa hea olla. Siis tuli ta aga natuke vastumeelselt oma segadusejutu juurde tagasi. "Identiteedikriis väikestviisi," alustas ta muiates, aga tõsines siis. "Kasvasin konservatiividest vanematega üles. Võimetevastasust ja homofoobiat on lapsest saati pähe taotud ja nüüd..." Theo pööritas silmi. "Nüüd on pea peal kõik." Ta oletas, et Kai mõistab enam-vähemgi, mida ta mõtleb, sest järgmist kapist välja tulekut polnud ta tänaseks planeerinud ja kui võimalik, eelistas ta sellest ümber nurga rääkida. Hetke pärast muigas kutt taas nign vaatas taas Kaile otsa. "No, see jutt lükkab küll peo käima," sõnas ta veidi sarkastiliselt. Ei tea, milliseid muresid Kai oli oodanud kuulda ja mis ta arvas ja kas see oli liiga palju äkki üldse.

"Ikka viitsin kannatlik olla," arvas Kai naeratades. Talle meeldiks Theod abistada. Siis ootas ta ilusti, et Theo kas räägiks oma segadusest või ütleks, et ta ei taha sellest rääkida. Ning kutt hakkaski rääkima ja Kai naeratas leebelt, kui noormeest kuulas. Või et selline olukord. "Sa ju ikka tead, et kumbki ei ole halb asi?" ütles ta pehmelt. "Ei võime omamine ega gei olemine. Kahju muidugi, et sa sellises keskkonnas kasvama oled pidanud, aga siin mõisas on raske leida kedagi, kes oleks nendele asjadele vastu," seletas Kai. Kutt ise oli ka ju pan või mis iganes. Kai eelistas ennast mitte sildistada, ning voodisse oli ta jõudnud nii naiste kui meeste kui veel mõndadega. Oli ju ka neid, kes oma sugu ei defineerinud ja mis muid asju. "See jutt ei pea pidu käima lükkama, aga sellest rääkimine on hea. Parem, kui endas hoidmine. Mida rohkem sa räägid ja aktsepteerivate inimestega kokku puutud, seda parem sulle endale." Sest ta aimas, et kutt oma vanematega enam kuigi hästi läbi ei saanud. Kui üldse nendega suhtles. Tõenäoliselt mitte, kui nad ikka nii konservatiivsed kohe olid. Kai üldse ei tahtnud aru saada, miks sellised inimesed eksisteerisid. Tema vanemad ei olnud võimete vastased ega ka homofoobid. Kai oli pisikese lapsena juba mõista andnud, et hetero ta ei ole. Ning võimed... no jah. Kai oli nad mõlemad oma võimega tapnud. Kuid nii palju, kui võimetest nende peres juttu oli, olid mõlemad pigem pooldajad olnud.

Kai abivalmidus muutis Theo olemise veel paremaks - need väikesed asjad (või noh, praegusel juhul isegi üsna suured asjad) muutsid Nooki tema jaoks kodusemaks. See heaolutunne muidgi suurenes, kui Kai reaktsiooniks tema muredele oli täielik aktsepteerimine ja julgustus. Theo polnud sellega veel harjunud. Ta punastas Kai jutu peale veidi ning lõi silmad maha. "Raske on harjuda sellega, et need asjad järsku täiesti okei on," tunnistas ta hetke pärast ning vaatas siis uuesti Kaile otsa. "Aitäh," ütles kutt siiralt. Sellised reaktsioonid, kuigi neid oli siiani vaid kaks olnud, tundusid suured sammud edasi olevat. "Et rääkida lased ja julgustad ja üldse." Nüüd oli küll selline natuke häbelik tunne ja Theo polnud päris kindel, kuhu selle vestlusega edasi minna, aga parem olla oli kindlasti.

Kai naeratas pehmelt, kui Theod kuulas. "Palun," muigas noormees. "Mul ei olnud ka eriti lihtne kohe siia sisse sulanduda, eriti, kuna kõik mu ümber põles enamuse osa ajast," seletas kutt siis lõbusalt. Jätame välja selle fakti, et ta oma vanemad tappis ja juba selle pärast endast väljas olnud oli. "Raske oli oma võimet kontrolli alla saada ja kõik muu. Olin eraldi toas ka isegi, seega ma ei saanud isegi oma toakaaslastega tutvuda," seletas Kai. "Aga nüüd on juba päris hea kõik. Siin on toredad inimesed ja kõigil on huvitavad võimed ja mina kedagi homofoobset ka veel kohanud ei ole," muigas noormees. "Pigem on kõik väga huvitatud," naeris kutt. Jaa, Kai lendas üsna kiirelt peale neile, kellest ta huvitatud oli ning siiani ei olnud keegi teda väga ebaviisakalt eemale tõuganud. Muidugi oli ta paari heterokutti ka näinud, aga isegi nemad ütlesid väga viisakalt, et nad lihtsalt ei ole huvitatud ja Kai jättis nad rahule. Ja mõne heterokutiga oli ikka päris huvitav flirtida.

Theo muigas õige veidi, kui Kai oma algust kirjeldas. Kai jättis sellest täitsa lihtsa mulje - samas tegi Theo tihti sedasama oma muredega, nii et ilmselt polnud see päris nii lapsemäng, kui sellest jutust mulje jäi. Jutt sallivatest koolikaaslastest oli ka igati julgustav. Olenemata Nookis veedetud kolmest kuust oli Theol siin väga vähe tuttavaid. Esimese kuu oli ta peaaegu täielikus isolatsioonis veetnud ja siis ei olnud ka teised väga huvitatud talle lähenemisest. Nüüd siis alles hakkas midagi natuke muutuma. Kai viimase lause peale Theo turtsatas. Keeruline oli ette kujutada, et kõik temast huvitatud oleks. Kai võlust sai ta mingil määral aru. "Noh, ma selle kurameerimisega vast esialgu väga ei kiirusta," sõnas ta siis. Ta pidi vist ikka end enne rajale tagasi rabelema, kui kedagi teist rajalt maha tahtis võtta.

Kai naeratas lõbusalt, kui Theo arvas, et selle kurameerimisega ta esialgu väga ei kiirusta. "Ega ei peagi, kõigepealt pead ennast siin ise mugavalt tundma," arvas kutt naeratades. "Aga kui keegi ikka meeldib, siis ära jäta võimalust kasutamata," lisas ta lõbusalt. Aga äkki oli Kai lihtsalt see, kes vaatas korra kutile või neiule otsa ja otsustas koheselt, et ta tahab selle isikuga voodisse ronida ja pahasid asju teha. Talle oli nagu mulje jäänud, et teistel ei olnud seksiga nii suurt probleemi, nagu tal. Aga eks tal oli selle avastamise aja alguses halb seis ka nende asjadega. Põletas kõike, mis tema ümber oli, tuli siis jah keegi temaga seksima. "Kuidas sul muidu selle võimega on, enam-vähem saad hakkama?"

Theo noogutas Kai jutule kaasa. Ei tea nüüd, kui osav ta igasuguste võimaluste ära kasutamises oleks, aga ta võis ju mõelda, et teeb midagi, kui õige inimene ette satub. Natuke hirmus oli mõelda, et ta mõne kutiga midagi aretada üritaks, aga ikkagi. Võime küsimuse peale mõtles Theo hetke. "Nii hull enam ei ole kui varem," sõnas ta lõpuks. "Seda kontrollida on ikka pagana keeruline ja vajab meeletult keskendumist, aga mingeid spontaanseid asju suudan juba ära hoida," lisas ta. Alguses oli ta kogemata aevastades oma mahla ära jäätanud või ehmatades paberit veidi kõrvetanud, aga nüüd seda enam väga ei juhtunud, vähemalt mitte nii radikaalselt.

Kai noogutas, kui Theo'd kuulas ning naeratas lõbusalt. "See on hea, kui sul juba see kontrollimine enamvähem käpas on," naeratas Kai. "Mul läks üle aasta enne, kui ma magasin mitu ööd järjest nii, et ma oma tuba põlema ei pannud," ütles kutt lõbusalt. Jaa, tal läks ikka tõsiselt kaua aega sellega. Aga eks tuli oli üsna ettearvamatu element ning Kai mõtted ja asjad lendasid igal pool ringi ja üldse oli kutt selline pisut temperamentne. "Varsti on sul see täiesti kontrolli all," arvas noormees. "Ja siis sa hakkad õppima igasuguseid muid huvitavaid asju. Äkki suudad isegi jääd ja tuld tekitada," muigas nooruk. Kas see mitte poleks põnev? Nii väikesest algest luua nii palju.

"See tundub üsna hirmus," sõnas Theo selle põleva toa jutu peale. Selle peale üles ärgata võis päris julm olla - vähemalt Theo teadis, et jääkambriks muutunud majas ärgata oli kõige hirmuäratavam kogemus tema elus. Kui ta seda iga päev peaks tegema, läheks ta täitsa segi. Jää ja tule osas polnud ta päris kindel, aga seda ootas ta küll, millal ta võime sama lahedaks ja lihtsasti kasutatavaks muutub, kui Kai oma näiteks. "Tahaks küll sekundiga keeva vee ära jäätada või midagi," sõnas ta lõbusalt. "Või, ma ei tea, kellelgi vere keema ajada." Theo oli tahes-tahtmata juba mõelnud selle peale, kuidas ta oma võimega inimesi tappa saaks - vanemate jutust oli mulje jäänud, et ainult seda võimetega inimesed teevadki.

"Lõpuks harjusin ära," kehitas Kai õlgu. Ja siis juba sai ta oma võime piisavalt kontrolli alla, et ei pannud oma tuba põlema. Kai rahakott ja juhtkond olid ka päris tänulikud selle peale. Kai suutis päris mitu korda terve oma garderoobi põlema panna. Keeva vee jäätamist tahtis Kai juba kommenteerida, kui kutt järsku vere keema ajamisest rääkis. Kai kortsutas tugevalt kulme. "Miks sa seda teha tahaksid?" küsis ta mõistmatult. "Me ei tapa oma võimetega inimesi," ütles Kai, kulmud ikka kortsus. Kas ta peaks juhtkonnale midagi mainima, et Theol on sellised mõtted? Kai oli jaa tapnud, aga see oli kogemata ja võimet avastades. Sihilikult sellisele asjale mõelda kutt aga küll ei tahaks. Jeerum, kelleltki veel elu võtta. Mitte iial!

Theo muigas Kai kommentaari peale ühe suunurgaga. "Natuke nukker asi, millega ära harjuda," sõnas ta mõtlikult. Nähes, et tema kommentaar Kai kulmu kortsu ajas, raputas Theo pead, veidi sabinasse minnes. "Ei, mitte päriselt," sõnas ta natuke kokutades. Ta ei tahtnud endast mingit külmaverelise mõrvari muljet jätta. "Mu vanemad ilmselt arvavad, et ma jäätan nüüd vabal ajal inimesi ära või panen nad keema, aga ma ise... Ei," lisas ta, kui oli end natuke kogunud. "Muidugi mitte." Ta ei teadnud, kas Kai pidas teda nüüd mingiks psühhopaadiks või mis ja et kas äkki oleks tark olnud end püsti ajada ja jalga lasta, et edasisest piinlikkusest pääseda - nagunii jääb see olukord talle tükiks ajaks pähe kinni - aga esialgu ta end veel ei liigutanud, ainult haaras ühe käega teise käe sõrmed ning väänas neid veidi. Palav hakkas ja Theo kahtlustas, et see on tema süü, aga praegu ei suutnud ta keskenduda, et mõista, kas ja mil määral ta oma võimet kasutab.

Kai kortsutas ikka õrnalt kulme, kuulates, mida Theo talle rääkis. "Väga hea," ütles nooruk nüüd pisut muiates. "Me ei ole siiski mingid kasvatamatud matsid," sõnas kutt. "Muidugi on võimetega isikud, kes on halvad, aga Nookis kindlasti mitte. Ja su vanemad las arvavad, mida tahavad. Sina oled hea inimene ja tead, milleks oma võimet kasutada võid ja milleks mitte," oli Kai kindel. Ta naeratas Theole pehmelt. Oli nüüd teise kuti täitsa endast välja ajanud. Kutt tajus ka seda, et toas läks palavamaks, aga talle see palavus sobis. "Rahu nüüd, kõik on okei. Püüa oma võime kontrollimisele keskenduda," ütles Kai tasa. Ei ole vaja seda tuba mingiks saunaks või teab milleks muuta. See oleks natukene nukker.

Kai naeratus tegi Theo olemise natuke paremaks jälle - päris katastroof siis ikkagi ei olnud. Theo tõstis oma jalad ka tooli peale ning põimis käed ümber oma säärte. Niimoodi oli natuke turvalisem olla, mitte et ta end kuidagi ohustatuna oleks tundnud. Lihtsalt oli vaja millestki kinni hoida. Nüüd, kui ta rahunenud oli, sai ta aru ka, et ta tõesti tuba soojaks kütab, ning Kai lause peale veidi punastades pani ta otsaesise hetkeks põlvedele ja sulges silmad, et paremini võime üle kontrolli saada. Natuke piinlik oli kellegi teise ees kontrolli kaotada, eriti kui sellel teisel sellist probleemi ei ole. Mõne hetke pärast hakkas temperatuur jälle langema, kuni mõistlikule tasemele tagasi jõudis. Theo tõstis taas pea, aga toetas nüüd lõua põlvedele. "Sorry," ütles ta ikka veidi häbelikult. "Vahel läheb käest ära."

Kai naeratas pehmelt, kui Theod jälgis. "Ei ole hullu, see on arusaadav. Aga näed, said hakkama ju," ütles Kai sõbralikult. "See on hea näitaja." Et kutt ikkagi suutis toa maha jahutada kohe, kui keskendus. Mitte ei pidanud sellega kaua jamama. Muidugi oleks Kai ka suutnud seda temperatuuri siin langetada, aga parem ju, kui pisikene ise õpib. Kai avas oma peopesa, et sinna armas väike leek tekitada ning sirutas kätt Theo poole. "Jääta see ära," pakkus kutt muiates. Leegikene võbeles kuti peopesas armsalt ning Kai silmitses Theo'd julgustava pilguga. Raamatukogu vist polnud parim koht, kus lahtise tulega mängida, aga Kai suudab enda võimet ju kontrollida ja ei pane kõike siin põlema.