Šokolaadi pohmell

Oli olnud imeilus päikesepaisteline päev, mille Leonarda oli veetnud võimalikult kaugel õuest. Tüdruk oli hommikul ärganud üpriski halva enesetundega - tõenäoliselt kättemaks selle šokolaadi eest, mille ta endale eelmisel päeval sisse oli ajanud. Pärast poolt tundi vetsus vahelduva eduga oksendamist ja nuuksumist oli tüdrukul tunne, et ta ei taha enam kunagi šokolaadi nähagi. See oli muidugi ilmselge vale.

Nüüd oli aga päev mööda veerenud ning õues hakkas hämarduma. Ka tüdrukul endal oli parem hakanud, isegi kommiisu taastus, kuid igaks juhuks hoidis ta siiski oma öökapis leiduvatest varudest eemale ning keetis endale hoopis teed. Tee pani ta aga termosesse.
Oma tuppa naastes pani Luna oma musta jaki selga, keeras igaksjuhuks ühe muljetavaldavalt pika musta salli mingil määral oma kaela ümber ning veel mõningate lisadega astus neid nüüd lõpuks ometi õue.

Õues oli ilus, õhk oli juba jahedamaks muutunud ning Leonarda hingas seda rahulolevalt sisse. Termos kaenlas, astus tüdruk mõisauksest kaugemale ning seikles veidi sihitult ringi, astudes vahepeal teele ning vahepeal murule.

OT: Kai~

Kai oli samuti väljas, ning tema puhul ei olnud see imestada. Talle täitsa meeldis õues värske õhu käes õppida. Nooruk oligi juba oma paar tundi istunud ühe puu all, kus tal kombeks õppida oli, ning lugenud oma käes olevat õpikut. Varsti aga kuulis noormees lähenevaid samme ja mingis mõttes oli lausa tänulik. Ta juba oligi mõelnud, et kui miski teda niisama häirima ei tule, siis ta läheb tuppa ära ja magama. Kai oli üsnagi õhukeselt riides aga. Ta kandis musti teksasid ning papusid, ja seljas oli tal T-särk ja tagi. Tema ümbrusest aga õhkas sooja, sest ta ilmselgelt soojendas ennast ise. Nüüd aga vaatas noormees ringi ning üsna pea märkas tüdrukut, kellele need sammud kuulusid. Noormees muigas kavalalt, ning raamatule järge vahele pannes tekitas tüdruku ümber järsku tulesõõri. See õhkas kuumust, ilmselgelt, ning oleks tüdrukule haiget ka teinud, kui neiu seda puudutaks.

Leonarda sammus õnsalt ringi, vaadeldes pimenevat taevast ning lonksates oma veel päris tulist teed, kui korraga kuskilt tema jalgade tasapinnalt liiga suures koguses valgust kiirgama hakkas. Tüdruku esimene reaktsioon oli paigale tardumine, kui ta enda ümber tulesõõri märkas. Järgmine etapp oli suhteliselt vali: "What the fuck?" Segaduses olles püsis ta umbes kümmekond sekundit, kuid lõpuks võttis olukorra sujuvalt omaks ning kükitas leekidele lähemale, et neid maast leitud osaga torkida. Kuumuse tõttu olid tal silmad veidi kissis, kuid ta ei pelanud just liiga palju kõrvetada saamist. Muuseas tuvastas ta lõpuks ka ühe veidi võõrama isiku puuall istumast, kui osk ta käes juba tuld võttis.

Kai muigas rahulolevalt, kui nägi, kui segadusse tüdruk sattus. Ta hoidis tuld üleval ning jälgis huviga, mida neiu tegi. Oma mure, kui ennast põletab, eksole. Kui tüdruk leeke mingi oksaga surkima hakkas, tõusid leegid aga kõrgemateks ning liikusid tüdrukule üha lähemale ja lähemale. Hetke pärast oli võõras neiu täielikult leekidest ümbritsetud. Need olid soojad, pisut liiga soojad, kuid Kai vaatas hoolikalt, et ta tüdrukule haiget ei teeks. Vaimne trauma on palju toredam, kui et tšiki vigastamine. Pole vaja, et teda Nookist välja aetaks ja mingiks kriminaaliks nimetataks. Ta parem vaatab, et tüdruk terve nahaga lahkub sealt.

Leonarda ajas end püsti, kui põlema süttinud oks lõpuks söestus ning liiga lühikeseks murdus. Tüdruk tegi paar tiiru ümber enda, avastades et tuli on igal pool sama kõrge. Tüdruk kortsutas õrnalt kulmu, püüdes uuesti läbi leekide seda võõrast silmata. Üles ta aga õiget suunda ei leidnud. Ta ei olnud päris kindel, mida kutt taotleda püüdis, kuid ta lootis, et ta riided jäävad selle käigus terveks. Suhteliselt palav oli juba, nii et Luna võttis mütsi peast ja pistis teksade tagataskusse.
Järsult tuli talle aga suhteliselt kahtlane mõte. Neiu asetas oma termoses tee enda jalgade lähedale maha, sakutas jaki varruka nii kõrgele üles kui sai ning pistis käe siis tulle. Õigemini isegi sellest läbi, kuna ta ei hoomanud selle paksust väga selgelt. See oli tuline, neetult tuline ja valus. Ta tõmbas käe sama äkitselt tagasi kui selle ennem tulle pistis. Siiski ei toonud ta ühtegi aietus kuuldavalt, vaid lutsutas veidi verele hammustatud alahuult ja tõstis käe kõrgemale, et näha, kuidas punakas käsivars aeglaselt paranema hakkas. Kui ta oleks kätt kauem sees hoidnud, oleks selle paranemise vaatlemine ilmselt põnevam olnud. Võib-olla peaks noaga proovima.

Kai jälgis leeke hoolega ning märkas ka varsti, kuidas tüdruk oma käe leekidest läbi pistis. Kutt turtsatas, ajades end püsti. Raamat käes, sammus ta neiule lähemale, kaotades leegid lõpuks täielikult. "Ei oleks arvanud, et nii tõsised soovid enesevigastamiseks on," naeris noormees muretult. Ta oli sed tüdrukut varem vaid kaugelt näinud, seega ei muretsenud neiu võime pärast. Ilmselt ei suuda tüdruk talle haiget teha niikuinii, kui tal ka on mõni hullem võime. Kai teadis kõiki, kes siin Nookis elasid, ja too neiu oli üsna uus. Kai ristas käed oma rinnal, raamat ikka sõrmede vahel, lõbus ja pisut kaval muie huulil, kui tüdrukut silmitses. Kai endiselt õhkas soojust, tal oli hea mõnus olla.

Leonarda kaotas huvi oma põletusest taastuva käe vastu umbes poole minuti jooksul ning otsustas hakata otsima mingit viisi, kuidas tulerõngast välja saada. Tema õnneks ei olnud tal vaja valjult kedagi sõimama hakata, ega muud toredat, vaid tuletaltsutaja tuli ise välja ning kaotas oma tulised jüngrid.
"Sama siin," noogutas Leo lühidalt ja korjas oma tee maast üles, et seda siis rüübata. Vaba käega pühkis ta higi ja tahma otsaeest. Käe tulle pistimisega oli ikkagi leekidele päris lähedale läinud.
"Mulle meeldib su võime," ütles tüdruk emotsioonitult, jätkuvalt naeratamata. Ta ei pannud õietigi tähele, kui tuim tükk ta täpselt hetkel oli. Ennast ei häirinud võinii.

Kai muigas lõbusalt tüdruku sõnade ja emotsioonituse peale. "Mulle meeldib ka," ütles Kai enda kohale mõnusat valgustavat ja soojendavat tulekera tekitades. See lõõmas hoolega ning oli tõeliselt tuline, aga Kai nautis seda tulisust. Tüdrukule tema ees on see ilmselt aga pisut liiga tuline, aga Kai ei hoolinud sellest liialt. "Mis sinu võime on?" uuris Kai. Ta ei olnud näinud, kuidas tüdruku käsi paranes. Ta pigem arvas, et tüdruk lihtsalt suutis end tänu millelegi kaitsta. Või noh, kes teab, eksole. Kutt jälgis tüdrukut huviga, olemata häiritud sellest, et tüdruk nii emotsioonitu oli. Tema ise oli lõbus ja entusiastlik, nii et jah.

Leonarda ei lasknud end esialgu tulisusest häirida, kuid peagi oleks teda silmadekissitamise pärast miskit viisi kõrgema leveli rassistiks pidada võinud. Ta ei olnud päris kindel, miks ta eemale ei astunud, aga igatahes ta ei astunud. Vähemalt mitte veel. Ning nii silmad vidus, pilt tulel, lonksas ta oma teed, justkui oleks see vaid üks tavaline õhtupoolik. Või oli juba hilisem õhtutund? Ah, mis seal ikka vahet on.
"Tervenemine, at least that's what they called it," kehitas plika õlgu ja astus lõpuks eemale, hakkates muret tundma oma tuules lehvivate juuksesalkude pärast. Ta ei olnud väga kindel, kas juuksed tagasi kasvavad, kuigi eelmine põlend ta soengut ei kahjustanud. Võib-olla tuli lihtsalt ei ulatanud juusteni, who knows?
"Kas saad sa erinevaid värve ka teha?" uuris Luna umbes sellisel toonil nagu see väike tüütu poiss ühes Shreki osas, kes tahtis, et Shrek möirgaks. Do the colors. I want you to do the colors. Colors.

Kai muigas rahulolevalt, kui tüdruk kuumuse eest eemale astus. Tal endal ei olnud isegi mitte palav. Või noh, ta nautis seda kuumust meeletult. Aga tüdruku võime peale ta noogutas. See siis seletab, miks tüdruk oma käe tulle pistis. Küsimuse peale kutt naeris kergelt ja noogutas jälle. "Muidugi oskan. Ma ilmselt oskan kõike teha, mida sa nimetada suudad," sõnas noormees rahulolevalt. Ega ta niisama istunud ei olnud siin need aastad, ta ikka täiustas oma võimet ideaalsuseni. Jaa, tal oli veel asju õppida, aga need ei olnud enam nii olulised ning algelisel tasemel ta ikka oskas seda, mida saavutada üritas. Ja Kai oli kuradi rahul nende tulemustega.

Leonarda oli mõnda aega jätkanud oma tundetul ilmel leekide jälgimist, kuid poisi vastuse peale pööras tüdruk kergelt manjakaalse naeratusega näo jutukaaslase poole. "Was that a dare?" küsis Luna nüüd hoopis sügavama ja ülemeelikuma häälega, kui enne. Oh tal oli nii palju ideid! Teda isegi ei huvitanud, kui tal ei õnnestu midagi sellist välja mõelda, mida poiss teha ei suudaks, ta tahaks lihtsalt näha, kuidas ta teeb neid asju, mida ta suudab. Võib-olla tema tulearmastus oli veidi kummaline, ta oli ikkagi tulekahju üle elanud ja kõik see tore, kuid tegelikult leidis ta kõigist elementidest midagi väga sümpaatset.

Kai kehitas tüdruku sõnade peale õlgu. "Mul on täitsa ükskõik, mida sa mu sõnadest välja lugesid," ütles kutt väga ausalt ja siiralt, lõbus muie huulil. Teda tõesti päris ausalt ei huvitanud, kas tüdruk arvas, et ta sõnad olid dare või mitte. Või noh, need ei olnud dare, aga siiski. Tal savi. "Pealegi, kes ütles, et ma demonstreerima hakkan?" küsis Kai kulme kergitades, muie nüüd jälle pisut kavalam. No tõesti, ta ei olnud mingi tsirkuseonu, kes suvaliste heaks niisama asju teeb. Või noh, ta tegi, aga seda tegi ta omast tahtest. Mitte nii, et tullakse ja kästakse ja tema teebki. Sedasi Kai ei töötanud.

Leonarda ilme muutus poisi sõnade peale kiiresti tagasi neutraalseks. Ta lootis, et saab lõbutseda, aga ju siis tüübil polnud nii suurt himu temaga mängida. Kurb. "Lootus sureb viimasena, don't judge," kehitas plika õlgu ja lõpetas nüüd oma teetilgakese piinad. Termosele korgi võimisiganesasiseeon peale keeranud jäi Luna jälle tuld vaatama. Dang, ta oleks nii väga värvilisi leeke näha tahtnud. See oleks imeline olnud. Oma pettumust ta siiski välja ei näidanud.
"Leonarda Crimson on mu nimi, muidu," lausus tüdruk mingil hetkel järsult, nagu ikka. "Kuidas sind kutsutakse?" pidas ta vajalikuks igaks juhuks ka pärida. Kõik inimesed ei olnud nii varmad esitamata küsimustele vastama.

"Ei judge'i," muigas Kai Leonarda sõnade peale. Aga ta tõesti polnud nagu tujus tüdrukule mingit etendust siin teha värviliste leekide ja jumal teab, mis asjadega. Ta tegi seda enda lõbuks, või kui tal tõesti oli lahke tuju, demonstreeris teistelegi. Saades siis teada neiu nime, Kai naeratas kergelt. "Mina olen Kai." Enamat tüdrukul teada vaja pole. Oma nime hääldades käis tal läbi ka mõnus Norra aktsent. Üldse tema jutul oli kogu aeg mõnus aktsent juures. "Sa ei ole siin eriti kaua olnud, eks," sõnas Kai seejärel. "Kuidas sulle meeldib siiani?" uuris Kai huviga. Tuli tema pea kohal muutus natukene mahedamaks, just temperatuuri suhtes. Ei olnud nii kõrvetav, et Leonarda silmi kissitama peaks ja oma naha küpsemist tunneks.

Leo noogutas kuti nime peale õrnalt. Teda ei kõigutanud eriti, et teine talle oma perekonnanime ei öelnud. Nagunii oleks ta selle kohe ära unustanud, so what's the point anyway. Tüdruk raputas õrnalt nõustumise märgiks pead, kuigi see esimene lause ei olnud küsimus, ning vaatas tuld. Tal oli täitsa selline tunne, nagu hoiaks ahju ust lahti ja vahiks liiga lähedalt sisse. Peagi see aga muutus, nii et Lunal oli jälle põhjust higi oma otsaeest ära pühkida. Nüüd oli tal võimalik ka oma halle silmi rohkem lahti hoida, mis oli täitsa mugav muide.
"Rahulik," kehitas plika küsimuse peale õlgu ja tegi väikese pausi, enne kui jätkas. "Võimed on huvitavad. Inimesed on päris sõbralikud," lausus Leonarda mõtlikult, langetades vahelduseks pilgu Kaile. "Tüdrukud on ilusad," lõpetas ta viimaks ja niheles jälle oma õlgadega veidi. Parem igatahes, kui see koht, kust ta tuli, aga actionit oli veidi vähe. Ehk siis ta pidi mõtlema, kuidas seda tekitada. Võib-olla lihtsalt ei suhelnud õigete inimestega. Ta ei olnud Nookis tõesti veel teab kui kaua viibinud ikkagi.
"Kui kaua sa siin olnud oled?"

Kai muigas kergelt, kui kuulas, mis Leonarda Nookist arvas. "Võimed on tõesti huvitavad ja tüdrukud on väga ilusad," muigas nooruk rahulolevalt. Üldse olid seal nii ilusad inimesed. Kaile nii meeldis. Ja ta võis praegu suhtes olla, aga see ei tähendanud, et ta ei vaataks ja ei oskaks hinnata, kas inimene talle meeldib või mitte. Küsimuse peale Kai mõmises vaikselt ning mängis natukene tulega enda kohal. Muutis tulekera väikeseks ja tõi selle enda käe kohale. "Pisut üle kuue aasta," sõnas ta siis muiates. "Nook on juba kodu," ütles ta rahulolevalt. Olgugi, et miski teda otseselt siin enam kinni ei hoidnud. Põhimõtteliselt võiks ta endale võtta korteri Londonis ja seal edasi elada. Aga Nook oli kodu. Tema sõbrad olid seal, nad olid põhimõtteliselt, et perekond. Ja see meeldis Kaile nii väga.

"Päris kaua," noogutas Leonarda, jälgides, mida poiss tulega tegi, olles jätkuvalt sellest võimest vägagi võlutud. "Mis vanuseni inimesed siin üldse on tavaliselt?" tundis tüdruk huvi, olles tegelikult osaliselt juba oma mõtetega selle juures, mis võimetega inimesi koolis on. Vähemalt Lunale jäi mulje, et Kai on mõisa asjadega päris kursis. Ega teisiti vist ongi keeruline, kui kuus aastat juba samas kohas elanud oled, või mis? Tuleks vast päris kõvasti püüda kõigest kõrvale jääda. See poleks lõbus ilmselt, kui see püüd kõike ignoda nii kaugele just ei lähe, et koomiline hakkab.

"Üsna kaua tõesti," muigas Kai. Päris suure osa oma elust siiski. Küsimuse peale kehitas kutt õlgu. "Üldiselt lubatakse meil minna, kui võime kontrolli all ja me siin olla ei taha, aga me oleme siin teretulnud ükskõik, millal," sõnas kutt. "Seega siin on igas vanuses inimesi, alustades päris algajatest lõpetades mõisa juhtkonnaga," muigas Kai. Ta oli siin tõesti igasuguseid näinud. Mõned tahtsid seal kauem olla, mõned tahtsid lihtsalt võime kontrolli alla saada. Kai lihtsalt ei tundnud, et ta peaks veel välja kolima. Tal oli siin vägagi hea. Oma väike tuba, oma tahe ringi liikumisel. Ja rahvas kogu aeg ümberringi. Elaks ta Londonis oma korteris, siis oleks vast veidi üksik ja igav ka. Kuigi ta leidis kiirelt sõpru ja oli kindel, et Olivier käiks tal külas.

"Nunnu," noogutas Leonarda mõtlikult, olles ära kuulanud, mis Kail sellele küsimusele vastata oli. Tüdruk näppis oma ebaloomulikku värvi juukseid ja meenutas kiiresti, mis oli see teine asi, mida ta nii väga küsida oli tahtnud, enne kui see lootusetult unustuste hõlma vajub. Üpriski kiiresti tuli see tal ka õnneks uuesti meelde.
"So, mis võimetega inimesi sa siin kohanud oled?" küsis Luna pead kallutades. Ta küsis seda põhimõtteliselt kõigilt, keda kohtas. Ju see oli vist üks vähestest asjadest mis teda pikalt ja pidevalt ikka huvitas. Kai ei taha talle oma võimet demonstreerida, aga vahest tuleb kuti jutust välja keegi, keda oleks võimalik saboteerima minna?

"Mmhmh," muigas Kai, kui Leonarda arvas, et see nunnu oli. On jah nunnu, mis muud ikka. Kai mängis asjalikult leekidega, kuni ka järgmist küsimust kuulis. Ta turtsatas selle peale kergelt ning kehitas õlgu. "Väga paljude erinevate võimetega," ütles ta selle peale. "Kõikvõimalikud vaimsed manipulaatorid ja elemendivaldajad ja mis kõik muu," kehitas kutt õlgu. "Siit on ikka igasugust rahvast läbi käinud." Ei olnud ka üllatuslik see, kui mingi vanad olijad siia külla tulid paariks päevaks või midagi. Nõu küsima või niisama ringi vaatama. Seega oli Kai igasuguseid ikka näinud. "Väga värviline seltskond siin koos, peaks ütlema," naeratas noormees. Nii otseses kui kaudses mõttes, ilmselgelt.

Leonarda muidugi jälgis ka asjalikult, kuidas Kai leekidega mängis, kuni kutt ta küsimusele vastama hakkas. Leeke vaatas tüdruk muidugi kahtlemata edasi, polnud probleem. Silmad ja kõrvad funksioneerisid siiani täitsa toredasti eraldi.
"Tore-tore," noogutas tüdruk kuti jutu peale vahest veidi rõõmsamalt, kui ennem. Tegelikult oli tema igav võime päris lust - ta saab ehmatada igast võimetega inimesi, ilma, et nende võime talle tõenäoliselt mingeid sügavaid vigastusi põhjustaks. Muidugi, halvasti läheb siis, kui keegi viha pidama hakkab, aga ju selle elab ka üle.
"Siis mul on võimalus ikkagi keegi leida, kellega seda dare'i teha," lausus Luna valjult välja, mis ta mõtles. Ega muud elemendid talle ka vastumeelsed olnud, suutis selliseid asju küll välja mõelda, mida keegi teine teostada oleks võinud. Nüüd tuleb ainult loota, et keegi on nõus.

"Mmmmhmh?" tegi Kai kulme kergtades Leonarda sõnade peale. See tüdruk oli iga hetkega ikka üha veidram ning Kai jälgis teda mõne hetke mõtlikult. Natukene lausa kahetses, et ta neiu peatanud oli ja endale tema tähelepanu tõmmanud oli. Kai kustutas leegid, mis ta tekitanud oli ning haigutas siis laialt. "Ma arvan, et aeg tagasi mõisa minna," sõnas noormees muretult naeratades. Ta ei tundnud end neiu juures kuigi mugavalt. Eriti, kui ta selline veider oli, veidrat juttugi rääkis. Seega ta parem näheks mõisa tagasi ja teeks seal midagi. Läheks kiusaks Olivieri kasvõi.

Leonarda kortsutas selle pika mõmina peale kulmu, saamata eriti aru, mis emotsiooni see veel väljendama peaks. Kas Kai on mõni wannabe karu? Ümiseja? Mis asi see ümiseja üldse oli? Mitte, et Loe judgeks, puht uudishimust. Siiski jättis ta need küsimused mõtte tasandile ja kergitas nüüd kulme, kui poiss tagasi minemisest rääkima hakkas.
"Juba?" küsis tüdruk püüdes oma telefoni leida, et kella vaadata. Pärast väikest sahmimist pidi ta aga tõdema, et oli selle ilmselt mõisa jätnud. Siiski ei tundunud, nagu eriti palju aega oleks mööda läinud. Talle poleks ilmselt väga kasulik olnud tagasi sisse minna, tegelikult. Oleks vaid end šokolaadist taas lömmi söönud.
"Ega sa juhuslikult suuremat kogust šokolaadi ei taha aidata ära süüa?" küsis Luna lõpuks. Ta polnud väga kindel, miks ta endale üldse nii palju šokolaadi oli muretsenud ja millal. Võib-olla purjus peaga? Millal ta viimati purjus oli üldse?