going down in flames

Nina võpatas kui temast taas kinni haarati ja teda kuskile veeti. Ta püüdis vastu hakata kui teda tooli külge seoti, aga ega sellest mingit kasu polnud väga. Neidis tõmbas ninaga kui mees tema nutmist kommenteeris, ning püüdis end tagasi hoida. Ta tõmbus pingesse kui kutt ta taskuid läbi soras. Kommentaari telefoni kohta kuuldes, tundis Nina justkui tugevat valu oma kõris ja rinnus. Järelikult ta kas polnud helistamisega hakkama saanud või polnud sellest mingit kasu olnud. Mees vast oleks kommenteerinud kui Ninal seal mingi kõne kestaks või midagi. Ta hoidis oma hinge kinni, püüdes mitte nutta, aga kuidas sa saat end tagasi hoida sedasi? Ta langetas oma pea, lastes juustel oma näole vajuda ning nuuksatas vaikselt kui uuesti sisse hingas. Kas ta sureb ära nüüd?

"On sul ka mingeid eelistusi, kuidas ära surra?" küsis Shawn muiates, kui telefoni välja lülitanud oli ning selle tüdrukule taskusse tagasi surus. "Te nälga ikka tunnete jah, näljutamine on üks hea idee," nõustus Shawn siis. "Ma ei tahaks sulle lihtsalt kuuli pähe lasta, mõistad? Mulle meeldib oma saagiga mängida, vaadata, kuidas nad piinlevad..." Shawn naeratas rahulolevalt. "Pluss sa oled nii ilus tüdruk, oleks patt su ajud kuskile seinale lennutada." Shawn tõstis sõrmed, et mutandi põske silitada, kaval muie huulil.

Nina pööras oma pea kiirelt eemale, kui mees tema nägu katsuma hakkas. Ta ei taha tunda selle rõveda mehe sõrmi oma näol ega üldse kuskil. Ta ei tahtnud kuulda selle mehe mingeid "komplimente". Tema ainus lootus praegu oli, et mees tõesti näljutab teda seal ja selle ajaga õnnestub tal kellegagi ühendust saada, sest nagu ta tajus, sai ta oma telefoni tagasi. Nina nuuksatas jälle, tundes end nii abitu ja saamatuna.

Nina ei öelnud midagi kui kutt temaga ikka rääkis. Kui nooruk lahkus hingas tüdruk paar korda sügavamalt ning püüdis end rahustada ja sikutas nüüd oma käsi, et neid kuidagi lahti tirida. Köidikud olid kuradi tugevalt kinni ja ta ei saanud neid lahti. Ühtlasi ei saanud ta lahti köit enda ümbert. Hetke kuulatas neidis, et mis väljas toimub või et kas ta ikka on üksinda seal ruumis. Tundus, et on. Tüdruk siputas ja rabeles nüüd edasi, püüdis käsi ikka lahti saada. Mingi hetk ta taipas, et ta pigem vigastab sellega oma käsi, kui et päseb kuskile. Nüüd ta püüdis oma silmsidemega tegeleda hoopis. Saaks kuskilt selle otsastki kinni, et saaks salli silme eest ära tirida, aga see ei õnnestunud. Teine võimalus oli telefon uuesti kätte saada ja häälvalimist proovida. Neidis saigi telefoni kuidagi kätte. Nüüd pidi ta jamama, et nuppe all hoida õiges asendis, aga tuttavat piiksu ei tulnud. Nina proovis uuesti mitu korda, aga piiksu ikka ei tulnud. Viimaks taipas ta, et telefon on välja lülitatud ja tal on sitaks keeruline pinkood pihta saada sedasi ju. Türa küll! Siiski ei saanud ta alla anda, ta pidi pusima veel ja veel ja õnnekombel õnnestuski tal saada telefoni pinkood õigesti enne kui telefon lukustus. Sealt edasi telefon avada oli juba lihtsam. Nüüd nuppe õigesti all hoides, kuulis ta viimaks piiksu. "Vali Kai," pomises Nina aga telefon andis selle peale vaid märku, et ei saanud aru. "Vali Kai!" proovis tüdruk valjemalt ja tõstis telefoni nii kõrgele kui ta sai. Seekord õnnestus ja kui Nina telefoni heli valjemaks pani, siis ta isegi kuulis kuidas telefon kutsus. Jess!

Kai oli samal ajal Nookis, kus mujal. Noormees istus oma toas üksinda ning tegeles õppimisega. Kui tema telefon helises, tõstis kutt lootusrikkalt pilgu, et kas Olivier ehk tahab ühendust saada. Aga ei olnud Olivier, oli hoopis Nina. Kutt turtsatas pahaselt ning pööras oma pilgu tagasi õpikule, otsustades, et ta ignoreerib neiu kõnet. Hetk hiljem ta aga ohkas ning sirutas käe, et kõnele vastata. "This better be good," ütles Kai väikese ärritusenoodiga hääles. Tema ju ei teadnud, et Nina oli hädas ja mis kõik. Tema jaoks oli tšiki näol tegemist endiselt tüdrukuga, kes tema suhte peaaegu, et hävitas. Nüüdseks aga olid nad Olivieriga üsna heas olukorras ja sellega ei olnud nagu probleemi.

Nina upitas vahepeal oma telefoni laua peale, et saaks siis paremini kuulata, kui Kai vastab. "Kai," pomises Nina, püüdes oma häält murdumast hoida. Kai oli nii vihane. Ikka veel. Ehk ta siiski tahab teda aidata? "Ma ei tea kus ma olen. Mingid tüübid, konservatiivid ilmselt, võtsid mu kinni ja vedasid mu kuskile. Ma saan aru, et sa oled vihane, aga palun, Kai, sa oled mu ainus lootus," pomises Nina nukralt, püüdes uuesti mitte nutma hakata. "Nad tahavad mind ära tappa," nuuksatas Nina nüüd. Faking raske oli end tagasi hoida kui sa tunned, et su elu on ohus eks ole.

Kai kortsutas kulme, kui kuulis, mis tooniga Nina rääkis ja veel enam, kui kuulis, mida ta rääkis. "Kas sa tead, kus sa oled?" küsis Kai murelikult, kui oma raamatu kinni pani ja püsti tõusis. Parem oleks, et see ei ole nali, sest Kai oli automaatselt meeletult mures. Keegi oli tema parima sõbra röövinud ja nad tahtsid teda tappa, mitte miski, mis Nina varem teinud oli, ei oleks suutnud Kaid veenda, et ta ei tohi tüdrukut aidata. "Ma otsin su üles, kõik saab korda, eks, keegi ei tapa sind ära," lubas Kai võimalikult veenval toonil. Ta peab lihtsalt juhtkonda informeerima ja nad saavad Nina üles otsida, eks?

"Ma ei tea," nuuksatas Nina. "Mu silmad on kinni seotud. Üks neist tüüpidest rääkis midagi mingist laost. Mu telefoni GPS on sees, sa saad selle järgi äkki teada," pomises Nina. "Ma ei tea, palju neid on," nuuksatas Nina. "Ma ei tea, millal see tüüp tagasi tuleb. Ma ei tea, kas neil relvi on, aga nad rääkisid maha laskmisest," pomises Nina taaskord nuuksudes. "Kai, ma nii kardan," nuuksus neidis. Ta oli nii hirmul. Ta tahtis koju! Ta kartis nii väga seal ära surra.

"Okei, Nina, kõik saab korda," lubas Kai vaikselt. "Ma tulen sulle järgi, eks," lubas noormees. Ta kiirustas oma arvuti juurde ning otsis koha, mille abil ta saab Nina telefoni GPSi jälitada. "Kas sa tahad, et ma võtan kellegi kaasa, või tulen üksi? Sest äkki peaks juhtkonnale teatama?" uuris Kai seejärel. Ta jälgis samas pingsalt arvuti ekraani, et ta saaks teada, kus Nina on. Kaart muutus üha täpsemaks, aga kindlat asukohta veel määratud ei olnud. Nina on röövitud. Ei saa olla nii! Keegi ei tohi tema parimale sõbrale haiget teha! Kurat võtaks!

"Eii, ära räägi kellelegi," palus Nina järsku hirmunumalt kui varem. Ta ei tahtnud, et keegi teine, eriti juhtkond teada saaks. See oli ta enda süü ometi, et ta niimoodi siia sattus. "Tule üksi, aga ole ettevaatlik, need tüübid on ohtlikud," palus Nina. Ja ta väga loodab, et ta on elus selleks ajaks kui Kai jõuab. Sest mine tea, äkki see tüüp siiski laseb ta maha. Vähemalt ta oli vägistamiskatsetest loobunud ja seegi hea, eks?

"Olgu, kui sa nii tahad," nõustus Kai pehmelt. GPS andis nüüd märku, et teab, kus Nina asub. "Ma leidsin su asukoha. Kas lõpetan kõne nii kauaks või tahad sa minuga ikkagi rääkida, kuni ma tulen?" uuris Kai end püsti ajades, kui oli meelde jätnud, kus Nina oli. Ühes laohoones, nagu neiu öelnud oligi. Kai kiirustas juba toast välja, lükkas jalatsid jalga, lukustas ukse enda järel ning jooksusammudel suundus treppide poole, et alla tormata, mõisast väljuda ja autosse istuda.

"Ei, ma ei riski," pomises Nina tasakesi. "Ta võib tagasi tulla igal hetkel," sõnas neidis. Ja siis nad püüavad Kai ka lõksu ja siis tapetakse neid mõlemaid. "Palun ole ettevaatlik," palus Nina murelikult. Kui Kai ka kinni võetakse, pole neil sealt enam mingit pääsu. Ta väga lootis, et keegi ei näe ega kuule teda seal praegu. Muidu nad püüavadki Kai lõksu. Ja ta lootis, et Kai on piisavalt tark, et ei sõida autoga kohe sinna juurde ja teeb veidi eeltööd. Loodetavasti piisas Kaist. Ehk need mehed lähevad ära sealt enamus mingiks hetkeks. Laos nad vast ikka ei ööbi ju.

"Olgu," nõustus Kai vaikselt. "Ma olen ettevaatlik. Sa saad koju kohe varsti, eks," lubas Kai. "Ma toon su sealt välja. Pea vastu." Kai lõpetas kõne ning käivitas auto, et kihutades Nookist lahkuda, suund Londonile. Ta peab Nina leidma, ta peab tüdruku elusana leidma. See ei ole aus, kui nad Nina ära tapavad enne, kui tema sinna jõuab. See ei oleks üldse aus. Kai ületas meeletult kiirust, kui Londoni suunas kihutas, aga see oli ju täiesti arusaadav. Ta tahtis Nina päästa! Ta pidi Nina päästma. Muud võimalust lihtsalt ei ole.

"Mmhmh," noogutas Nina. Ta peab vastu kuni Kai tuleb. Ta tahtis nii väga koju! Kui kõne lõppes, õngitses Nina telefoni laualt enda kätte jälle, et see siis tagasi taskusse toppida ning siis rahustas end maha. Ta saab koju. Kõik läheb veel hästi. Ta saab koju ja kõik saab korda. Neidis väga lootis, et nad ei lase teda maha ega midagi ja Kai mõtleb piisavalt hea plaani välja kuidas teda päästa. Siiski püüdis ta oma käsi lahti saada kuidagi. Ehk nöörid siiski annavad järele. Miks ta ei võinud taskunuga kaasas kanda?

Nina tõesti ei nutnud enam, aga mitte selle vastiku tüübi meeleheaks vaid iseenda heaolu pärast. Ta tõesti uskus ja lootis, et Kai saab hakkama tema päästmisega. Miks tal ei võinud mingit füüsilist võimet olla? "Käi perse," pomises Nina mehele vastuseks. Ta oli oma randmeid katki hõõrunud, aga köiteks ikka vabaks polnud saanud ja seega püüdis ta nüüd pigem mitte jamada nende köidikutega.

Nina nägu väljendas vaid jõledust kuti jutu peale. Nii palju kui ta nägu salli alt näha oli. Kuuldes aga kuidas kutt oma pükse avama hakkas ja teda nüüd lahti sidus, kiirenes neidise pulss kohe ning ta hakkas taas värisema. "Palun ei," palus tüdruk vaikselt. Ei ei ei ei! Ta ei taha! Appi! "Lase mul minna. Mitte keei ei saa sellest teada. Palun," palus tüdruk, hakates kohe siputama kui ta tooli küljest lahti sai. Se ei ole nii! Kai tuleb kohe! Ta ei saa vägistatud selleks ajaks. Ei!

Nina kiljatas vaikselt kui kutt ta püsti rebis ja voodile kõhuli surus. Ta rabeles kuti all kui too oma kätega nüüd teda käperdama hakkas. Instinktist hakkas ta valjult karjuma, taibates alles hetk hiljem, et keegi nagunii ei kuule ja kui keegi ka kuuleb, siis teda ei kotiks. Võib-olla tõmbab sinna just rohkem mingeid rõvedaid tüüpe juurde, kes tahaks ka "oma osa" saada. Nina rabeles voodil taibates nüüd, et ta saab oma silmsidet eest nühkida. Siinkohal tulid juuksed segavaks faktoriks, sest ta pooleldi lamas nende  otsas ja need olid salli vahel ja igal pool ja tegid haiget, aga neidis siiski hõõrus oma nägu vastu voodit, et sallist vabaneda. Riie vajuski tema silme eest ära, aga nüüd ta ei näinud selja taha. For fucks sake!

Nina nurises vaikselt, kui mees ta silmad taas kinni sidus ja ta nüüd püsti tiris. Ta tahtis teda jalaga lüüa, aga tema jalad olid kinni seotud. Kurat küll. "Ära tee!" palus neidis paanikasse sattudes. Tema hingamine muutus katkendlikuks ja ta tundis end nii vastikult. Ta sikutas jälle oma käsi meeleheitlikult, püüdes neid lahti rebida. Ta tahtis sealt ära saada. Viimases paanika hoos lõi ta oma peaga tugevalt vastu kuti pead, tabas teda otsaette, aga sedasi lõi ta ka oma pea ära ning nurises vaikselt. Neidis tundis, et ta pea hakkas valutama. "Sa ei pääse sellest," pomises Nina ning sülitas nüüd kutile näkku. Vähemalt arvas, et teeb seda, kurat seda teab, kuhu ta pihta sai.