Õppus [massikas]

Ühel kenal laupäevasel päeval toimus Nookis õppus kõikidele noortele ja õpetajatele, ning üldse kõigile, kes seal mõisas elasid. Õppus on kohustuslik kõigile, välja arvatud juhul, kui puudujatel oli väga hea põhjendus, miks õppusel mitte viibida. Kõik Nooki elanikud kogunesid mõisa ette kella 12ks päeval ning nende ette trepile olid astunud Nooki juhtkond ning muud inimesed, kes aitasid õppuse korraldamisega kaasa. 
"Nagu juba paljud vanemad siinolijad teavad, on tegemist õppesimulatsiooniga. Paljud juba teavad, mida nad tegema peavad ning kuhu minema, ja uustulijatega on juba samuti räägitud, mis on nende kohustused. Palume teil jaguneda gruppideks ning suunduda kohtadesse, mis teie kaitse alla määratud on, ning rünnaku alates kaitske mõisa kõigega, mis teil on. Tuletan veelkord meelde, et kuigi tegu on illusioonidega, ei tähenda see seda, et te viga saada ei või. Siiski jälgitakse teid igal hetkel ning vigastustega tegeletakse pärast simulatsiooni lõppu," rääkis üks noortest, kes juhtkonnaga trepil seisis.
Tegemist oli iga-aastase õppusega, mis Nookis toimus. Nooki elanikud olid juba varasemalt saanud kätte oma positsioonid ning käsklused, ning nüüd pidid oma positsioonidele asuma, ning kümne minuti pärast pidi algama illusioonist rünnak, mille Nooki elanikud tagasi lööma pidid. Tappa siiski kedagi ei tohtinud, ka illusioonidest ründajaid, kuna Nooki juhtkond siiski propageeris rahulikku elamist inimeste seas. Rünnaku simulatsioon oli õppus vaid selleks, kui konservatiivid tõesti peaksid saama piisavalt võimsateks, et rünnata.

OT: Ärge hetkel palun kirjutage, et te kuskile lähete. Homme õhtul vaatame, kes on siia teemasse tulnud ning selle alusel jaotame teid gruppideks ja anname sihtkoha.

Cassiel polnud õrna aimugi, mida see õppus tähendama peaks ja mis toimuma hakkab. Või noh.. natukene oli, sest tundides oldi sellest räägitud ja ta oli ise ka kõigilt ainult pärinud pidevalt, aga ikkagi tundis ta end nagu kala kuival maal. Neidis ei osanud hommikul isegi midagi selga panna ja valis lihtsalt mugavad mustad teksaretuusid ja tumehalli maika, mille peale viskas samas toonis pusa. Kui nad seal kaklema hakkavad, siis peaks ju nagu mugavalt riides olema..? Jalga suskas ta oma kulunud tennised ja suundus siis kogunemispaika mõisa ette, jäädes sinna rahva sekka seisma ja tuttavaid nägusid otsima. Mida kuskilt ei paistnud. Muidugi.

Leonardal oli kuuldud juttude põhjal päris selge ettekujutus sellest, mis toimuma pidi hakkama, kuid see ei pannud teda just end eriti palju kindlamalt tundma. Siiski, välja plika oma ebalevat olekut ei näidanud, kui ta hallides retuusides ning kummalises roosas kleidis, mille sisse olid õmmeldud ka midagi lühikeste pükste moodi, kohale ilmus. Üks vähestest asjadest, jumal tänatud, mis teda üldse ei kõigutanud oli see, kuidas sisulselt kõik peale tema kandsid pükse.
Luna vajus sujuvalt kuhugi kohale ilmunud inimeste vahele, otsides pilguga tuttavaid, et enam-vähem kellegi sellise läheduses püsida, kes seal mõisas kauem elanud oli.

Joani jaoks polnud õppus samuti midagi uut. Ta oli oma kaks sellist juba läbi teinud eelnevatel aastatel, kuid see ei andnud talle eriti eelist, kuna iga aasta on need olnud erinevad nagu öö ja päev. Püüdes fantaseerida, mis neid see aasta ees ootab, kõndis Joan treeningkeskusesse, närides samal ajal enda vasaku käe pöidla küünt, millele kantud must värv hakkas vaikselt juba maha kooruma. Neidise pikad tumedad juuksed langesid lainetena tema õlgadele ja May pruunid silmad otsisid keskuse poole suunduvast rahvamassist tuttavaid nägusid. Ka tüdruk oli jalga pannud püksid, täpsemalt öeldes tumehallid kitsad teksad, mustad nöörsaapad, sobitades sinna juurde musta maika ja musta lukuta pusa, mis oli mõnusalt soe ja karvane seest, et hoida neidist soojas. Peagi jäi Joan koos teistega seisma ja surus käed teksade taskutesse, et küüned ikka alles jääksid.

Ka Nina oli väljas, kus teised kõik kogunesid. Üldjuhul oli tal teada, mis tema ülesandeks saab ja kõik enam-vähem teada, aga teda oleks palju rohkem huvitanud, mida nooremad teevad. Eriti need, kes polnud Nookist just kuigi kaua aega veetnud. Kuidas nemad hakkama saavad seal ja mismoodi neil ülesannete täitmisel läheb. Kahjuks ei saanud ta seda näha vaid pidi enda kohuseid täitma. Tahaks hoopis korraldusmeeskonnas olla. 

Nina kandis süsimusti retuuse ja mugavaid madalaid jalanõusid. Ta oleks iga kell eelistanud oma kõrgeid kontsi, aga paraku pidi ta leppima madalate ja pigem mugavate jalanõudega. Mine tea, palju tal jooksmist ette tuleb. Seljas oli neidisel helehall, avar maika ja selle peal helesinine pusa. Oma pikad juuksed oli tüdruk küll ära sirgendanud, nagu ikka, aga seekord olid need kõrgesse hobusesabasse sättinud. Samuti kandis ta meiki, ei midagi üleliia silmatorkavat. Lihtsalt tumedaks värvitud ripsmed, BB-kreem, puuder ja pisut silmapliiatsid. 

Kui teised otsisid tutavaid nägusid, siis nägi Nina juba välja tulles kohe, kus Kai on, aga ei läinud tema juurde vaid hoopis sammus Tristani lähedusse. Nad polnud suutnud Kaiga endiselt ära leppida ja Nina natukene kartis, et nad ei suudagi. Tema meelest olid nad nüüd võrdsed, aga kui Kai niimoodi ei arvanud, siis polnud ju tal midagi teha. Tüdruk kuulas erilise huvita, mis neile räägiti ning silmitses huviga, mida nooremad sellest kõigest arvasid.

Kai jõudis täpselt õigeks ajaks mõisast välja, unine ning pisut pahane. Siiski oli ta õppuseks valmis. Nooruk seisatas kuskil suvalises kohas, mingite enam-vähem võõraste nägude juures. Noh, need inimesed olid talle tuttavad, aga ta ei suhelnud nendega just eriti palju. Kail olid jalas trenniriided, millega ta tavaliselt jooksmas käis. Ehk siis tumedad retuusid ning maika, mille peal oli kitsas dressipluus. Jalas olid tal mugavad tumedad papud. Ringi vaadates nägi kutt ikka eriti totrates riietes inimesi. No kes tuleb võitluse õppusele kleidis? Kai pööritas ainult silmi ning ristas siis käed, et kuulata, mis neile head räägiti. Ta oli juba aastaid seda värki siin teinud, noh, iga kord oli õppus erinev, aga siiski. Ta juba teadis, mida oodata, ning ausalt öeldes ei tahtnud, et tema gruppi mingid pisikesed pätakad juurde tuleks. Nii hea oli, kui seal polnud inimesi, kes ei osanud oma võimet kontrollida.

Olivier läks sel korral võrdlemisi hea tujuga õppusele, mida just väga tihti ei olnud juhtunud. Ta oli juba nii mitu korda käinud ka seal, et see ei olnud enam midagi väga erilist kuti jaoks. Ta mäletas küll, kui hirmus tal esimestel aastatel oli olnud, aga nüüdseks oli ta sellest juba väsinud. Olivier oli juba võrdlemisi varakult väljas, seistes kuskil keset pigem võõraid nägusid. Ausalt öeldes ei näinud ta mõtet väga tuttavaid otsida, sest lõpuks jagunevad nad nii või naa oma tiimidega laiali. Erinevalt nii mõnestki uuemast näost seal, oli Olivier riietunud mugavalt - mustad jooksuretuusid ning sama tooni t-särk. Jalas olid kutil ta süsimustad jooksutossud. Mingi jaki selga panemisega ei olnud kutt hakanud ennast vaevama - nii või naa tal külm ei hakanud, seega oleks see noormehele ainult ette jäänud. Noormees kuulas üsna lünklikult, mida neile räägiti, enamus juttu oli nii või naa igal aastal sama, kuigi õppus oli loomulikult erinev. Olivier kõige rohkem lootiski, et ta ühes rühmas Theoga ei pea olema, noormehe enda heaolu pärast, muidu sai ta kõigi nende pätakatega isegi hakkama. Pidid ju nad ka õppima, kuigi noormees oleks muidugi lootnud pigem, et grupis vanemad liikmed oleksid.

Theo oli sellest õppusest üht-teist kuulnud, aga õige päeva hommikulgi ei olnud ta kindel, mis teda täpselt ees ootab. Kindel oli ta ainult selles, et tal tuleb mingi hetk võimega mässama hakata, ja samas oli ta selle suhtes kõige ebakindlam. Natuke halb, kui ta seal mingite kogenud poolvõõraste ees oma võimega midagi peale hakata ei oska, sest vaevalt see õppus vee keema ajamist või jäätamist hõlmab. Pärast toda pidu, mis üsna halvasti läinud oli, oli Theo oma võimest lisaks kõigele veidi eemale hoidnud, nii et ta polnud isegi selles kindel, mida ta täpselt on võimeline tegema. Ta jalutas paar minutit enne keskpäeva õue, seljas hall T-särk, mille peal oli must pusa, ning jalas tema kõige mugavamad teksad. Ta vaatas inimeste hulgas ringi - kuidas ta nii suurt osa neist ikka veel ei teadnud? - ning leidis siis endale omaette koha inimeste vahel, keda ta oli näinud, aga kellega ta kunagi suhelnud polnud. Ta polnud kindel, kas ta peaks - ja kas ta üldse tahab - Kai ja Olivieri juurde minna. Keeruline oli.

Ka Beatrice oli loomulikult kohal. Eriti kuna tegemist oli tema jaoks üsna toreda üritusega. Aastate jooksul oli ta eri rollides seda korduvalt läbi teinud, aga samas oli iga aasta pisut erinev nii et huvitav oli alati. Naisel olid jalas mustad kitsad teksad, samas toonis combatstiilis saapad ning peal hall pusa koos musta nahktagiga. Mugavus ennekõike siiski. Ta võttis sisse enda koha kusagil teiste õppejõudude juures ja ajas mõnega neist pisut smalltalki kuni rahvas kogunes.

1. grupp:
Leonarda Crimson
Olivier Warring
Nina Robbins
Tristan Wilton

2. grupp:
Cassie Hollis
Kai Freberg
Joan May Hunter
Theo Walford

Esimese grupi ülesandeks oli evakueerida kõik õpilased Nooki mõisahoonest ning teistest hoonetest, mis lähedusse jäid. Evakueeritavad õpilased on siiski illusioonid, kuid see teeb ka evakueerimise raskemaks. Esimese grupiga pidi kaasa liikuma ka Beatrice, kuid tema ülesandeks oli vaid jälgida, et grupp saaks hakkama ülesandega, mis neile antud oli. 

Teise grupi ülesandeks oli ainult mõisa piires välja selgitada, kes on ründajad ning kes on niiöelda mõisa elanikud ning ründajad kahjutuks teha, kuid mitte tappa.

Kui korraldused ära jagati ja gruppide nimekirjad teatavaks tehti ohkas Nina raskelt. Ta on Olivieriga ühes grupis. Rääkimata siis noorematest veel ka, kes väga ei teadnud, mis nad tegid. Aastast aastasse olid Nina ülesanded siiski samad. Ta pidi enamasti alati tegelema evakuatsiooniga. Ilmselgelt oli siin võtmesõnaks tema võime. Neidis sikutas oma juukseid patsis tugevamini kinni ning sammus siis enda grupi kogunemiskohta, jäädes oma rühma ootama. Kohe kui nad kogunenud olid, võisid nad põhimõtteliselt ka liikuma asuda.

Leonarda silus veidi oma roosat kleiti ja kohendas jakki, samal ajal, kui juhendajate juttu kuulas. See oli tema viis ärevuse väljendamiseks. Lõpuks tegi tüdruk kindlaks, kuhu ta edasi pidi minema ning tegi järsu kannapöörde otse selles suunas. Ei läinud väga palju aega, kui ta juba ka kohale jõudis. Ta ei imestanud väga, miks ta õpilasi evakueerima pidi - tervenemisega ei olnud just võrratu vastaseid rajalt maha võtta. Eriti kui arvestada veel sellega, et ta võib väga tõenäoliselt lihtsalt keset lahinguvälja ära minestada.

Tristan ei saanud aru, mis kuradi pärast ta pidi evakueerimises osalema. Ta võime oli nii palju väärtuslikum, et seda lihtlabase päästmise peale raisata. Tris tahtis rünnata. Ta käed istusid mugavalt helehallide dressipükste taskuis. "Kas ma tõesti näen neile nii algaja välja?" pomises mees rohkem enesele, kui ta Ninaga Suhkruvatipea juurde kõndis. Trisil oli seljas tumesinine pusa, mille rinnal oli suur valge logo, mis oli muidugi eelmise ülikooli oma. Oli tore enda päritolu pidevalt inimestele meelde tuletada.

Kai nurises vaikselt, kui sinna suundus, kus ta olema pidi. Nagu alati, ründajaid kahjutuks tegemas. Kutt jälgis, kes tema tiimis olid, kui kõik kohale jõudsid ja nurises veel kord, nähes, et Theo nende suunas tuleb. Olgu, tal ei tohiks kuti vastu midagi olla, aga natukene oli nagu nõme küll. "Lähme siis," pomises Kai, kui kõik koos olid, et nad suunduksid mõisa. Kai oli neist kõige rohkem kordi selle jamaga tegelenud, ja ääretult toredal kombel olid tema tiimis nüüd mingid nuubid koos.

Beatrice kuulas korraldused ära ja liikus siis esimese grupi juurde. Tema ülesandeks oli puhtalt jälgida, mis oli üsna tore. Ei pidanud ise midagi jamama. Kuigi esimese grupi ülesanne polnud kuigi keeruline, nii et vast saab ta rühm ilusti hakkama. Tris seisis täitsa vaikselt, oodates, kes nelikust bossi ülesande endale võtab. Tema panustas Nina peale. Südikas neiu. Ja nendest vast kõige kogenum ka.

"No nad ei tea, mida sa oma võimega veel suudad, nii et anna neile andeks," muigas Nina lõbusalt. Kui kõik kenasti kokku olid kogunud, noogutas Nina mõisa poole. "Kõigepealt läheme kolmandale korrusele ja väikeste tubadesse. Korjame nad kokku, üks viib nad ohutusse, ta vaatas sealjuures Leonarda poole. "Siis kontrollime suurte toad üle. Üksaasta meil oli üks vigane ühes toas," seletas Nina kui nad mõisa uste poole liikusid. "Ärge nüüd ära ehmatage," muigas Nina enne kui ukse avas. "Aa ja ohutusse viimine tähendab alla keldrisse, seal on tunnelid, miskaudu saab mõisast ohutult lahkuda," lisas ta kui talle meenus, et Leonardal pole ilmselt aimugi, mida peale hakata kui ta pisikesed pudinad kätte saab. Nüüd avas Nina mõisa ukse. Olgugi, et väljas oli valge, oli mõisas sees pime. Seal oli suitsu, karjumist, laskmist. Väga raske oli millestki aru saada. "Minu järel kõik, vaikselt," käskis Nina kui veidi kükitas ja kiirelt oma tiimi treppide poole juhtis. Kui taskulambi valgust meenutav valgusvihk nende poole liikus, varjus Nina seina taha ja käskis oma tiimil hetke oodata, enne kui nad edasi liikusid. Kõik oli siiski võimalikult reaalseks tehtud. Ja no ilmselgelt võttis Nina juhtimise enda kätte, sest ta oli tiimist pea kõige kogenum. Temast oli kogenum ainult Olivier, aga Nina ei jätnud talle võimalustki bossama hakata.

Olivier oli natuke pettunud, et ta jälle peab evakueerimises osalema, nagu ikka, aga samas mida muud oodata oligi. Ega ta oma ravitsemisega väga seal võitluses osaleda ei saaks nii või naa. Aga rohkem tegi talle tuska praegu isegi see, et Kai teises grupis oli JA ta pidi koos Ninaga olema. Pluss neil oli mingi kõige totram, vähemalt nii tundus, pisike. Olivier isegi ei kavatsenud vastu vaidlema hakata, kui Nina seal kamandama hakkas. Aga samas ta kuulas, vähemalt esialgu, mida Nina rääkis. Enamus oli esialgu nii või naa samamoodi nagu alati. Siiski pööritas ta vahepeal omaette silmi, kui Nina seal mingi ehmatamisega neid hoiatas. Olivier oli juba vägagi mitmel õppusel osalenud, mistõttu oli tema jaoks järjest lihtsam selle pimeduse ja lärmi ja kõigega seal kohaneda. Olivier kartis, et mingil hetkel viskab tal küll Nina kamandamine kopa ette, kui nad just mingi hetk lahku ei lähe.

Tristan oli projitseeritud inimestega eelmises ülikoolis kõvasti tegelenud, seega ei olnud praegune eriti üllatav. "Kuule-kuule, äkki peaks keegi, kes on liidripositsiooniga rohkem harjunud, seda asja korraldama, ah?" pakkus Tristan välja. Talle ei meeldinud kellegi õpetuste järgi tegutseda, Tris ajas oma asja. Mees hakkas Nina pähe panema pilte tundidest, kus Tris juhtis suurepäraselt rühmatööd. Ehk see suutis natuke naise meelt muuta.

Nina kergitas muiates kulme kui Tristan seal tema juhioskustes kahtlema hakkas. "Kuule, Tibu, mul on kordades rohkem kogemusi kui sul. See et sul paar rühmatööd hästi välja on tulnud ei tähenda, et sa siin nüüd matsu jagaks," muigas Nina lõbusalt. Ta viis korraks pilgu õpetajale, kes nendega kaasas oli ning siis tagasi Tristanile. Teeks kutile musi, aga õpetaja ees ei tahaks miilustama hakata. "Tulge nüüd," jagas Nina käske edasi ja juhatas kõiki treppidest üles, otse kolmandale korrusele. "Väikeste toad on siin pool," juhatas Nina kõiki edasi. Need olid ilmselgelt nende enda toad kõik, aga illusioonidega oli neid veidi muudetud ja tubades viibisid nende jaoks täiesti võõrad inimesed. Kõik olid küll käega katsutavad, aga siiski illusioonid.

Olivier turtsatas omaette, kui Tristan seal Ninale vastu vaidlema hakkas. Julge kutt, aga Ninaga ei olnud väga mõtet vaielda nii või naa. Pealegi, see Tristan oli alles mingi vähe aega seal olnud ju? Kas see mitte polnud tüübi esimene õppus alles? Enne peaks siis Olivier ise liider olema, sest tal tõepoolest oli ühe aasta jagu rohkem kogemust, kui Ninal. Aga tema ei viitsinud neiuga seal vaielda endiselt, pealegi võis Nina talle pähe surkima ronida selle peale ja lõpuks ikka oma tahtmise saada. Niimoodi oli lihtsalt lihtsam. Olivier kergitas kulmu, kui Nina seal tibutas. Oli vaja olla siuke, kuigi tõenäoliselt oleks nad Kaiga ise samasugused olnud. Ohates liikus ta lihtsalt Nina järel üles kolmandale ning väikeste tubade poole. Mitte, et tal oleks vaja olnud, et Nina seal juhataks. Kui nad neid illusioone seal aastate jooksul ei muudaks, suudaks Olivier praeguseks juba kinnisilmi nende missiooni ära teha.

Leonarda ei öelnud kordagi midagi, ainult kuulas tähelepanelikult ja püsis ilusti oma grupi juures. Tüdruku meelest oli see õppus kohutavalt põnev - juba selle pärast, et teda tegelikult väga huvitas, kes ja kuidas neid illusioone lõi ja kas ta saaks mõne füüsilise vigastuse ka, kui vaenlastele otsa jookseks? Siiski oma huvitatust ta eriti välja ei näidanud, vaid oli sama neutraalse näoilme ja sirge seljaga nagu alati, vahest vaid vaatas ringi palju.

Kai liikus ka oma grupiga edasi, üsna rahulikult ja ettevaatlikult, aga siiski piisavalt kiires tempos, et keegi virisema ei hakkaks. Varsti sattusidki nad esimese ründaja otsa ning Kai tekitas tema ümber tuleringi nurga tagant ning jooksis tema juurde, et ta kiirelt uimaseks lüüa, olles ka tema relva kuumaks teinud, nii, et mees selle maha pillas. Kai kustutas tule ning vaatas siis teiste poole, keda endale järgnema viipas. "Järgmise võtate ise rajalt maha," muigas noromees. Ta oleks hea meelega need illusioonid lihtsalt põlema pannud, aga nad ei tohtinud tappa ja see oli natukene kurb. Siiski, neil oli võimalus illusioonide käest viga saada, reaalseid vigastusi. Võimalikult reaalse kogemuse eest hoolitsesid väga paljud juba kogenud inimesed.