It's time to bring out the big balloons

Kai jälgis, mis Olivier rääkis ning naeratas, taibates, et kutt lauda broneeris. "Küll sa oled nunnu mul," ütles Kai rahulolevalt. "Ja sa isegi ei küsinud teist korda üle, et kas mul ikka on sünnipäev," turtsatas Kai siis lõbusalt naerma. "Aga ei, mul tõesti on sünnipäev, nii et selle pärast sa ei pea muretsema. Millal sinu sünnipäev on?" uuris Kai huviga. Tema tahtis valmistunud olla selleks päevaks! Eeldades, et nad siis ikka koos on. Parem oleks! Kai tõesti võttis seda suhet tõsiselt ja ei tahtnud, et miski seda rikuks. Kai silitas ikka armsalt Olivieri reit ning jälgis tema nägu. Aah, kui ilus Olivier oli! Nii kuradi ilus! "Sa sobid nii hästi siia autorooli," kiitis Kai rahulolevalt.

„Olen jaa,“ kiitis Olivier muiates takka, ent jäi siis Kaid kuulama. Mida? Olivier kortsutas juba kulmu, kui Kai seal naerma turtsatas, ent õnneks kutt täiendas end kohe ja nüüd sai Olly juba enda üle naerda. „Mm, suvel alles,“ vastas ta Kai küsimusele, lõbus muie endiselt näol mänglemas, „kolmekümne esimesel juulil.“ Nii kaua aega oli sinnani veel, aga Olivier isegi ei kahelnud mitte, kas nad on selleks ajaks veel koos endiselt. Muidugi on! „Siis on hea,“ võttis ta Kai kiituse lõbusalt vastu, “jama oleks, kui keegi teine minu auto rooli paremini sobiks.“ Aga London oli nii lähedal ja juba keeraski Olivier teaduskeskuse parklasse ning parkis ilusti ära. Ta jäi veel Kaile otsa vaatama, peale seda kui oli kellale pilgu heitnud. Kell oli juba pool kuus, seega tegelikult oli neil ainult tunnike aega, enne kui nad restorani pidid liikuma, aga midagi ikka jõuavad vaadata. Peaasi, et koos saavad aega veeta ilusti. Igatahes vaatas ta Kaile otsa ning kallutas siis end kutile veidi lähemale, et teda pehmelt suudelda. „Lähme sisse?“ küsis ta kutilt, kui natuke aega hiljem eemale tõmbus.

Kai noogutas, kui kuulas, millal Olivieril sünnipäev oli. "Ma siis jätan hoolega meelde," naeratas noormees. Edasise peale kutt naeris ning noogutas jälle. Oleks tõesti jõle jama, kui keegi teine Olivieri auto rooli parmeini sobiks, kui Olivier ise. Kai naeratas, kui Olivier auto parkis, ning tahtis juba välja minna, aga Olivieril olid hoopis teised plaanis. Nooruk suudles Olivieri pehmelt vastu ning naeratas küsimuse peale. "Lähme jaa," sosistas ta vaikselt, aga näppas veel paar suudlust enne, kui autost välja puges. Olgu nii vähe aega, kui on, peaasi, et ta saab seda aega Olivieriga nautida. Kai võttis noorukil käest kinni, kui nad sisse jõudsid ning vaatas kohe juba huviga ringi.

Olivier muigas õrnalt läbi suudluste, kui Kai kohe üldse ta huultest eemale ei suutnud hoida. Mitte, et ta ise oleks suutnud. Aga lõpuks nad said ikkagi autost välja ning Olivier lukustas veel uksed, enne kui nad keskusesse  sisenesid. Ühe käe sõrmed ilusti Kai omadega põimitud, võttis ta suuna kassa poole, lastes Kail siiski uudistada rahulikult, ning ostis neile piletid. Ta haaras veel kaasa ka kaardi, mis oli väga abiks, sest see keskus oli ikka paganama suur, ning saidki minna juba lähemalt uudistama igasuguseid põnevaid asju. „Mida sa näha tahaks? Midagi füüsikalist?“ küsis ta naeratades Kailt, üritades sellest kaardist seal sotti saada. Loodetavasti jälgis Kai, et nad kellelegi otsa ei kõnniks, ega midagi.

Kai lasi Olivieril neile piletid osta, jonnimata selle üle, ilmselgelt. Ta suundus noormehega edasi, hoides nüüd kutti käevangus ja tõesti vaatas, et nad kellelegi otsa ei kõnniks. Keegi pidi ju selle eest ka ometi hoolitsema. "Jaaa, füüsika!" sattus Kai eriti õhinasse Olivieri sõnade peale. Kuti silmad lõid särama ning ta keksis natukene oma koha peal. "Lähme ruttu, kus need asjad on?" küsis Kai elavalt. Füüsika oli nii hea! Kõik, mis füüsikaga seotud oli, oli nii hea! Ja siin teaduskeskuses on kohe kindlasti väga huvitavad asjad ning Kai eriti suure hea meelega uuriks ja puuriks neid asju. Saab ehk ise ka targemaks.

Olivier turtsatas lõbusalt, kui Kai seal õhinasse sattus. Kutt oli ju niii armas! „Suht igal pool on midagi, aga kõige rohkem on vist kolmandal korrusel,“ vastas ta kutile, kui oli natuke veel kaarti uurinud. Koha peal seistes oli kergem uurida ka. Kai elevus oli nii armas, et Olly kohe ei saanud teisiti, kui pidi kutti pehmelt suudlema, aga tõmbus siiski üsna ruttu eemale. „Lähme siis üles,“ sõnas ta laialt naeratades. Tal oli hea meel, et Kai nii elevil oli, sest ta oli natukene enne isegi kartnud, et Kai äkki üldse ei taha minna sinna. Reipal sammul liikus ta nüüd lifti juurde, sest kes ometi viitsib treppidest käia. „Peame ilmselt kunagi siia tagasi veel tulema, sest kõike põnevat me küll täna ei jõua üle vaadata,“ sõnas ta lõbusalt Kaile, kui oli nuppu vajutanud liftil ja nad natukene ootama pidid. Jaah, ta hea meelega tuleks Kaiga siia veel. Olivierile meeldis, et kutt oli sama teadmishimuline kui tema ja siis neil oleks mõlemal kindlasti väga põnev saada nii enda kui ka teineteise erialadest rohkem teada. Ja ka muudel teemadel. Olly näiteks oleks kunagi tahtnud ka meditsiiniosakonnas ära käia, et oma võime jaoks natuke midagi juurde õppida ehk.

"Siis lähme kolmandale korrusele," kilkas Kai lõbusalt. Aaah! Ta oli tõesti nii elevil. Ta suutis mitte keksida, kui Olivier teda suudles, aga vastas suudlusele sellegipoolest väga innukalt, nurisedes hetke, kui Oli nii ruttu eemale tõmbus. "Lähme ruttugi," nurus Kai, vedades Olivieri veelgi kiiremini lifti juurde. Äkki ikka saaks trepist kiiremini. Aga ta parem ootas lifti. "Jaa, me peame kindlasti millalgi uuesti tulema," noogutas Kai asjalikult Olivieri jutu peale. Kui lift nende korrusele jõudis, keksis Kai ruttu sinna sisse ning tõmbas Olivieri endaga kaasa, ilmslegelt, ja vajutas siis kolmanda korruse nuppu. Füüsika! Kohe saab nii palju põnevaid asju näha!

Olivier lihtsalt ei saanud muud moodi, kui laialt naeratades. Lihtsalt nii armas oli Kai tal seal! Kõige armsam sünnipäevalaps! Lõbusalt järgnes ta Kaile lifti, nagu tal oleks muud võimalust üldse olnud, ning jäi siis noormeest jälgima. See lift sõitis ruttu õnneks ja juba nad olidki kolmandal korrusel. Olivier ahhetas kergelt, kui liftist välja astus ning pööras siis lõbusalt pilgu, et Kai reaktsiooni näha. See keskus oli nii suur ja seal oli ikka väga palju igasuguseid interaktiivseid ja tarku asju. Sellest tunnist ajast jääb neil seal küll ikka väga väheks. „Kuhu esimesena?“ küsis Olivier kavala muigega Kailt. Sünnipäevalaps saab ikka otsustada, mida ta täpsemalt seal näha tahab.

Kai kilkas ja keksis jälle, kui nägi, kui palju huvitavaid asju seal kohe näha oli. Oh god! Kutt oli nagu paradiisis! "Aaaah, igale poole!" ütles Kai suurte silmadega, kui Olivier küsis, et kuhu esimesena. "Ma kardan, et me ei jõua sellele õhtusöögile," naeris Kai lõbusalt, kui edasi astus. Ta otsustas, et nad siiski alustavad algusest, mitte ta ei jookse, pea laiali otsas, jumal teab kuhu. Kai vaatas suurte silmadega igasuguseid katsetusi ja asju, mis ekraanidel näidati ja jälgis inimesi, kes kasutasid neid asju, mida neil endal kasutada lubati. "Nii vägev," sosistas Kai eriti rahulolevalt.

Olivier kohe ei saanud muud moodi, kui naeris lõbusalt Kai üle. No nii armas oli nooruki elevus ometi! „No me ikka võiks jõuda,“ arvas Olivier muiates, kui Kai õhtusöögist rääkis, „ei taha ju ometi nälga jääda.“ Aga ta liikus ilusti Kaiga koos seal atraktsioonide vahel ja temalgi oli äärmiselt põnev. „Mul on hea meel, et sa rahul oled,“ sõnas ta pehmelt naeratades, silmad õnnest säramas, ning jäi siis seisma ning tõmbas Kai endale lähemale, et noorukile õrn suudlus kinkida. Aga ta tõmbus üsna ruttu eemale, et nad saaksid edasi minna ja jõuaksid võimalikult palju järgi vaadata. Aeg möödus halastamatu kiirusega ja nad olid juba poole ajast, mis neil muuseumis ringi vaatamiseks oli, ära kasutanud. Varsti juba peavadki minema! Olivieril oli endalgi sellest natuke kahju, tõenäoliselt siis Kail veel enam.

Võiks tõesti sööma jõuda, aga Kail oli nii kuradi põnev seal, ja kui ta Olivieri jälgs, siis tundus, et teisel kutil oli ka üpriski põnev ja see oli ka nii hea. Kui ta suudluse sai, suudles Kai Olivieri innukalt vastu, aga rutakalt, sest tahtis juba edasi vaadata asju. Pärast jõuab musitada! Kai üritas võimalikult paljud asjad üle vaadata seal selle ajaga, mis neil veel jäänud oli, käis ruttu ühe asja juurest teise juurde, vedades Oliveri endaga kaasa. Lasi teisel kutil ka muidugi uudistada. "Kas me peame nüüd minema hakkama?" küsis Kai natukene pettunult, kui märkas, et aeg hakkas reservatsiooni ajale lähenema.

Olivier praktiliselt jooksis Kai järel seal asjade vahel. Nii nalja tegi talle see olukord, kuigi tegelikult oli natuke isegi kurb, et neil nii vähe aega oli. Nii palju oli vaadata lihtsalt. Ja ka temal oli juba füüsika juures nii põnev, mis siis kui nad veel keemiani jõudnud oleks. Siis ta oleks ilmselt sama elevil ringi jooksnud nagu Kai praegu. Olivier vaatas Kai küsimuse peale kella, ning pidi tõdema, et neil tõesti läks juba natuke kiireks. „Ma kardan küll,“ sõnas ta kutile kerge nukrusega. „Aga me saame kasvõi homme tagasi tulla,“ lubas ta Kaile siis. Tema igatahes tahtis küll üsna ruttugi tagasi tulla, et kõike seda uudistada.

Kai ajas huuled natukene mossi, kui Olivier ütles, et kardab küll, et nad peavad minema hakkama. "Okei," ütles ta vaikselt. "Tuleme millalgi tagasi." Ta ei tahtnud lubada, et homme, sest ta kavatses nüüd ööläbi Olivieriga seksida! Nii et homme nad ilmselt magavad. Vähemalt Kai kavatses natukene magada. Kai vaatas veel viimast asja, mis talle ette jäi, kuid siis sundis end pöörduma, võttes Olivieri käest kinni, et nad saaksid ära minna. "Nii tore oli," ütles Kai rahulolevalt, kui nad juba autosse suundusid. Auto juurde jõudes Kai peatus, et Olivier endale lähemale tõmmata ning tõusis kikivarvukile, et tema huuli suudelda. Tõesti oli tore olnud.

Olivier naeratas õrnalt, kui ka Kai arvas, et tulevad millalgi tagasi. Nojaa, tõenäoliselt nad homme tõesti ei jõua, aga üsna pea ikka! Kui nad isegi ei maga homme, siis tõenäoliselt kaisutavad nad lihtsalt kaisus. Vähemalt olid enamus laupäevad neil viimasel ajal niimoodi möödunud. Olivier muigas kergelt, kui Kail oli vaja ikka veel ühte asja vaadata. No kohe ei saanud minema teda sealt, mis ise enesest oli armas. Aga lõpuks liikusid nad ikkagi auto poole, Olivier pidi kella vaadates tõdema, et neil oli üsna kiire juba. Loodetavasti ei ole neil tee peal väga hulle ummikuid. „Mul on nii hea meel, et sul tore oli,“ vastas Olivier nunnusti Kaile. Ta oli juba valmis autosse istuma, kui Kai teda endale lähemale tõmbas. Kirglikult suudles Olivier teda vastu, tahtmata kuidagi eemale tõmbuda, ent lõpuks pidi ta seda ikkagi tegema, sest neil oli natuke kiire. Küll nad veel suudelda saavad seal restoranis, kui oma sööke ootavad. Ta tegi Kai huultele veel ühe pehme musi ning avas siis kutile ukse, et ta autosse saaks istuda ning liikus siis ümber auto ja istus roolitaha. Hellust täis pilk Kaile ning juba ta sõitiski parklast välja, natukene kiiremini kui tegelikult lubatud oli.

Kai muigas, kui Olivier talle auto ukse avas, aga puges ikkagi autosse ning libistas käe kuti reiele, kui nad sõitma hakkasid. Kai seletas terve sõidu aja, kui ägedaid asju nad seal ikka näinud olid, aga jäi vait, kui nad restorani jõudsid. Nad said varsti end laua taha sättida, seekord küll üle laua teineteisest. Kai naeratas Olivierile eriti armsalt ja kummardus veidi üle laua, et kuti huultele musi vajutada, aga siis võttis menüü, et uurida, mida ta siis lõppkokkuvõttes süüa tahab. Nüüd söögi lõhna tundes tuli isu küll, kõht hakkas kohe korisema ka sellest, et ta polnud ammu söönud.

Olivier kuulas lõbusalt Kai seletamist, kui nad restorani poole kihutasid. Õnneks see ei olnud väga kaugel ja nad jõudsid isegi õigeks ajaks kohale, kuigi üsna napilt. Olivieril oli natukene kahju, et nad seekord üksteisest üle laua pidid istuma, aga restoran oli niigi üsna täis. Vähemalt niimoodi sai ta koguaeg vaadata, kui kena Kai on. Olivier naeratas laialt, kui Kai talle sela niimoodi armsalt naeratas ja musi tegi. No nii kena ja nunnu oli Kai! Olly jälgis alguses natuke aega, kuidas Kai seal ilusti menüüd vaatas, ent võttis siis ka ise menüü kätte. Tal oli kõht nii tühi, et ta oleks lihtsalt kõige tahtnud saada. Aga lõpuks ta ikkagi valis endale mingi huvitava veisefileega roa välja. Kõlas igatahes vägagi isuäratavalt.

Kai valis endale välja lõheprae ning mahla ka kõrvale. Oi, kuidas ta kõht juba korises. Noored esitasid oma tellimused ning Kai sirutas oma käe üle laua, et Olivieri käest kinni võtta. Ta silitas õrnalt kuti sõrmi ja mängis nendega, kui teda armastaval pilgul silmitses. Appi, kui kena see mees oli. Kail ei saa vist kunagi küllalt sellest, kui ilus Olivier oli. "Kui vana sa oled üldse?" uuris Kai hetke pärast huviga. Jaa, kutt oli seal aasta kauem olnud, kui tema, aga vanus võis sellegipoolest varieeruda ja Kai tahtis teada, mitmendat sünnipäeva nad suvel tähistama hakkavad.

Olivier tellis endale ka lisaks toidule mahla ikkagi, ning jäi siis nunnusti Kaid vaatama, ulatades noormehele ilusti oma käe. Ta ei teadnud miks, aga Kai pilk sel hetkel pani teda nii hästi ja soojalt ja koduselt tundma. Ja ta ise jälgis noormeest rahulikult, õppides taaskord, nagu viimasel ajal nii tihti ta seda teinud oli, noormehe näojooni tundma. Kõik oli kuidagi nii ilusti paika sätitud ja sobis omavahel ideaalselt. Kai küsimuse peale kutt muigas õrnalt, naljakas kuidas nad ei olnud sellest rääkinudki. „22 olen,“ vastas ta siiski naeratus näol, „ja kui vanaks sa meil siis täna saad?“ Mõnes mõttes oli lahe, kuidas nad ei olnud sellistest lihtsatest ja igapäevastest asjadest üldse teemat teinud ja olid sellest hoolimata koos ja õnnelikud ja nunnud.

Kai kergitas kulme, kui kuulis, kui vana Olivier oli. "Siis sa oled pisut vanem, kui mina," muigas nooruk. "Ma saan 22 täna," lisas ta siis täpsustavalt. Aga jah, siis neil oli natukene ikka vanusevahet, kuid mitte väga palju. Kai mängis ikka õrnalt kuti sõrmedega ning langetas ka varsti pilgu, et nende ühendatud käsi vaadata. Silmitses teise kuti tätoveeringuid huviga. "Sul on nii ilusad tätoveeringud," sõnas Kai varsti, kui pöidlaga neid silitanud oli ja pilgu taas Olivieri silmadesse suunas. Ja nii ilusad silmad! Kõik oli nii ilus ikka!

Olivier naeratas selle peale kergelt üllatunult. Millegi pärast oli ta arvanud, et neil on suurem vanusevahe. Aga vahva oli, et see vahe nii väike oli. Mitte, et see erilist rolli oleks mänginud nii või naa. Olivier järgis Kai pilku ning jäi ka nende käsi vaatama. Nad olid ikka nii nunnud. Ja Olivier oli Kaiga koos nii kuradi õnnelik. „Mulle meeldib, et nad sulle meeldivad,“ sõnas Olivier vaikselt, Kaile silma vaadates. Ta oli natukene vahepeal isegi kartnud, et äkki Kaile ei meeldi ta tätoveeringud, ei oleks esimene inimene. Aga tundus, et Kail ei olnud nende vastu midagi. See oli väga hea.

Kai oli ka natukene nagu arvanud, et neil on suurem vanusevahe, aga talle meeldis, et ei olnud. Edasise peale Kai naeratas ja noogutas, pilk ikka Olivieri silmades. "Muidugi meeldivad," ütles nooruk. "Sulle nii sobivad." Ta ei olnud keegi, kes tätoveeringute vastu diskrimineeriks, eksole. Talle meeldisid tätoveeringud ja Olivierile need tõepoolest sobisid. Ning pealegi, mida ta saavutaks sellega, kui ütleks, et talle ei meeldi kuti tätokad? Vaid seda, et Olivier saaks haiget ning ega neid tätoveeringuid ei saaks ära ka võtta. Ja Kai ei käsiks kunagi seda teha. Ta ei olnud selline inimene.

Olivier naeratas Kai vastuse peale laialt. Seda oli hea kuulda ikkagi. „Sa pole kunagi mõelnud endale tätoveeringuid teha?“ küsis ta siis noormehelt, samal ajal kui nende toidud toodi. Üllatavalt kähku, aga see oli ainult hea, sest Olivieril oli meeletult nälg juba. Olivier tõmbas õrnalt oma käe tagasi, et kelner saaks ilusti taldriku lauale asetada, ning jäi siis Kaid vaatama. Noormees oli ikka nii ilus, ei saanud talt pilku kuidagi eemale pöörata. Ja noh, Olivier ei tahtnud niimoodi sööma ka hakata, et kelner sealsamas on. Tundus kuidagi veider, ta isegi ei teadnud mille pärast. Seega ta nautis seda, et sai Kaid imetleda, kuni kelner lõpuks ära läks.

Kai kergitas küsimuse peale kulme ja raputas pead. Siiski ei saanud ta midagi rääkida, sest kelner juba tuli ning Kai tõmbas ka oma käe tagasi, et kelner neile söögid anda saaks. Ta tänas kelnerit viisakalt ning naeratas siis pehmelt Olivierile. "Ma ei ole mõelnud jaa. Pole nagu midagi, mida oma nahale jäädavalt tekitada tahaks. Ja ma arvan, et mulle vist väga ei sobiks ka. Sulle aga sobivad täiega hästi need, mis sul on," kiitis Kai rahulolevalt. Olivier oli nii kena oma tätoveeringutega! Kai naeratas Olivierile jälle aga siis võttis kahvli, et oma praadi sööma asuda. Aah, kõht oli ikka nii tühi.

Olivier tänas samuti kelnerit ning jäi siis Kaid kuulama, kuid võttis oma kahvli ja noa kätte valmis juba. No tal oli nii nälg ometi! Olivier naeratas kergelt, Kai juttu kuulates. „Ma usun, et ikka sobiks sulle,“ sõnas ta vaikselt, „aga aitäh.“ Selles suhtes oli tätoveeringuid nii palju erinevaid, et üldjuhul leidis ikkagi kõigile midagi sobivat. Eriti kui ei teinud midagi suurt, vaid pigem pisikest. Aga siis hakkas Olivier ka sööma, suutmata enam vastu panna. Aga ta viis iga ampsu mälumise ajal siiski pilgu Kaile. Nii kena sünnipäevalaps oli tal seal ikka! Ja nii hea söök oli! Olivier igatahes oli oma valikuga väga rahul.

"No see oleneb," arvas Kai. Aga ka tema jäi siis pigem sööma. Kõht oli ikka nii tühi! Kai sõi isukalt oma söögi ära, vaadates ka vahepeal Olivieri poole, puudutas tema kätt ja naeratas talle vahepeal nunnusti. Varsti sai ta terve prae söödud ning pisut üle poole oma mahlast jõi ta samuti ära. "Nii hea söök oli," kiitis Kai vaikselt. Olgugi, et Olivier polnud seda teinud. Olivier oli siiski valinud koha, kuhu nad minna võiksid ning Kai oli selle kohavalikuga väga rahul. "Mis me edasi teeme?" uuris ta seejärel huviga. Lähevad Nooki tagasi või teevad nad veel midagi huvitavat?