life is for the living

Nagu ikka oli kevad Nookis üsna kiire aeg. Paljud inimesed sagisid ringi ja kõigil oli midagi teha. Üsna mitmed olid ülikoolis lõpetamas ja jamasid oma kooliasjadega. Sebastiani aeg aga möödus enamasti üksinda oma toas lugedes, muusikat kuulates või mingil muul moel teisi vältides. 

Täna oli see päev, kus Sebastian tahtis maailma eest ära põgeneda ja veidi triipu tõmmata. Mingit pidu või asja ta nagu ei tahtnud, aga päris üksi ka seda teha ei tahtnud. Seega seisis kutt nüüd oma hea semu Andrew ukse taga ning koputas sellele, tundes juba, kuidas ta käed värisema hakkasid. "Andy, sa seal?" küsis kutt pärast koputust. Ta parem olgu. 

OT: Andrew

Andrew oli eelneval õhtul mingile kambale allunud ning nendega mõned shotid teinud. Asi läks käest ära ning see oli põhjuseks, mis kutt ülikooli loengusse ei jõudnud. Aga pohhui, polnudki eriti oluline loeng. Märkmeid jagavad tema kursakaaslased väga lahkelt ning tal oli juba mõned teatud oivikud mõttes, kellega ühendust võtta ja neilt märkmeid pärida. Igatahes olid tema toal kardinad terve päeva ees olnud ning ta ärkas päeval üles, et oksendada ja siis kobis magama tagasi. Liiga palju sai eile võetud.

Õhtupoole ajas ta end üles, pesi hambad ja käis duši all ära. Siis ajas endale hallid dressid ja valge t-särgi selga ning sõi midagi minimaalselt. Peale seda polnud muud teha, kui voodis vedeleda ning lage vahtida. Mingi hetk võttis kutt läpaka lahti ja jutustas kursakaaslasega märkmete teemal, kes järgmises loengus neid näidata lubas. Üks probleem lahendatud.

Uksel oli koputus ja peale seda kostus sealt tuttav hääl. Andrew ei vaevunud vastama, vaid kobis voodi pealt püsti ning avas ukse. "Siin, elus ja terve," sõnas kutt, "mis toimub? Pidime me kokku saama? Unustasin jälle ära?" Sõbral ta ukse taga seista ei lasknud, vaid lasi tüübi sisse ja lükkas siis ukse kinni.

Sebastian tervitas sõpra naeratusega ning astus tuppa, suundudes kohe kuti laua juurde ja istus selle taha. "Ei olnud mingit kokkulepet. Mul niisama hakkas igav," muigas kutt ning tiris taskust välja koti valge pulbriga. "Mõtlesin, et seltskond kuluks ära," lisas ta siis lõbusamalt naeratades ning näitas kotikest semule. Ei olnudki täna tuju üksi end sassi tõmmata. "Sul lõhnab siin pohmelli järele," märkis kutt seejärel ning viskas kotikese lauale ja ajas end püsti, et Andrew aken lahti tirida. Väga hullu polnud, aga oli aru saada, et kutt oli joomas käinud kuskil.