i've fallen and i can't get up

Kahjuks aga Jay võime päris nii ei toiminud, et keegi teine pani oma käe tema põsele ja energia voolas mehesse. Oleks päris hea olnud, muiudugi. Esiteks pidid kontaktis olema mehe käed - ilmselt oli nendesse sisse ehitatud mingi mehhanism, mis kogu võime tööle pani. Sellegipoolest ärkas Jay kerge ehmatusega üles, vaadates enda ümber ringi. Miks ta minestanud oli? Tema verejooks oli ju peatatud ning ta ei oleks tohtinud uuesti teadvuse kaotada. Või siiski? Ta viis pilgu enda kohal olevale naisele, olles hetkeks täielikult segaduses selle suhtes, kellega on tegu. "Beatrice," pomises ta, kui mõte oli uuesti jooksma hakanud, püüdes ennast uuesti püsti ajada. Peapööritus tuli jälle tagasi ning jalg andis endast ka kohutaval moel tunda. Ta tundis ennast liiga nõrgana ja ta ei tahtnud selline kolleegi ees välja näha. "Ma..," alustas ta, jäädes aga peagi vait, sest ta ei olnud päris kindel, mida Beatrice nüüd kuulda tahab. "Mida sa siin teed?" küsis ta lõpuks, otsustades kaardid ümber keerata. Tegelikult teda ei huvitanud. Tegelikult tahtis ta lihtsalt kuhugile ennast pikali visata, et see nõme peapööritus lõpuks ometi üle läheks ja ta ei pea enda jala otsa enam toetuma. Aga enne tuli kuidagi koju saada, mis kahjuks ei olnud Nookile just jalutuskäigu kaugusel.

"Oh jumal tänatud.." pomises Tris, kui mees ärkvele tuli. Muidugi arvas ta algul, et see energia asi mõjus, aga tundus, et siiski mitte. Jay tundus väga uimane ja out of it. Mõni ime ka.. Mees nägi üsna räsitud välja. "Ausalt? Mina pole see, kes verisena õpilaste ühika koridoris lesib," sõnas naine küsimusele vastuseks. "Tee nüüd oma seda energia asja, et sul parem hakkaks ja siis ma viin su enda juurde," lausus Tris otsustaval toonil, mis vastuvaidlemist ei kannatanud. Muidugi oleks ta võinud mehe lihtsalt kaenlasse võtta ja kaasa vedada, aga ta eeldas, et Jayl oleks endal parem olla, kui tal vähe rohkem energiat jaguks. Eks seda ristküsitlust jõuab hiljem ka teha, kuigi nüüd torkas talle silma, et vererada jätkus kuni mingi ukseni. "Kas keegi on veel kusagil vigastatud ja sama sitas seisus?" uuris naine kulme kortsutades. Päris uksele prõmmima ei tahtnud minna.

Jay sulges aegamisi silmad, lootes, et niiviisi kaob ta kuhugi maa alla ära ning Beatrice otsustab ta rahule jätta. See ilmselgelt ei juhtunud. Mees avas uuesti silmad, kui naine enda energiat pakkus. Ta juba sirutas käe ette, et seda teha, aga siis jäi hetkeks kõhklema. "Ma saan hakkama," arvas ta, lastes käel tagasi enda kõrvale vajuda. Oleks tegu võõra inimesega, siis oleks ta ilmselt kõhklemata tollelt energiat hankinud. Aga hetkel oli tegu hea tuttavaga ja arvestades seda, kui kurnatud seisus Jay hetkel oli, siis ta kartis, et ei suuda normaalsel ajal lõpetada. Ja siis peab tema naist tassima hakkama. Aga ta oli kuuli just hiljuti saanud ning kellegi tassimisega ta küll praegu tegelema ei tahtnud hakata. Kuuldes küsimust, viis mees hetkeks pilgu enda selja taha. Ta ei teadnud, kui hästi Olivieri võime toimis, aga kui ta lahkus, tundusid nad heades kätes olevat. "Ei, kõik on kontrolli all," lausus ta, hakkamata igaks-juhuks midagi mainima. Ta ei tahtnud noortele jama kaela tuua. Küll ta tegeleb ise hiljem nendega. Kohe, kui ta on kenasti ennast oma kodus välja puhanud. "Ma nüüd läheksin heameelega koju," pomises ta väsinult, otsides taaskord taskust telefoni välja. Kellele tal nii hilja õhtul üldse helistada oli? Enamus tema häid tuttavaid olid vahepeal ära kadunud.

Jeah, nagu oleks naisest nii kergelt võimalik lahti saada. Tris oli juba valmis selleks müstiliseks energiavahetusprotsessiks, aga mees ei kavatsenudki miskit teha. "Kamoon, ma olen suur tüdruk. Lase käia nüüd," nõudis naine. Ta oli mingi ülitugev ju, mis tähendas, et tema nõrgendamiseks kulus ikka kõvasti rohkem energiat kui mehel praegu vaja läks.
"Sa võid minu juurde ka tulla," pakkus naine ülilahkelt. "Või ma võin sind koju sõidutada," lisas Tris. Ega ta tahaks ka pigem kodus oma voodis olla sellises seisus. "Aga igal juhul ei saa sa minust nii kergelt lahti," muigas Beatrice ja tõusis siis, sirutades käed Jay suunas, et ka tema püsti aidata. Ta ei teadnud küll, kus Jay elas, aga no tal oli ju auto ja puha. Nii et no problemo.

"Ei, ma saan hakkama," jäi Jay endale kindlaks, kui Beatrice ikka talle peale käis. Ausalt öeldes ta natuke ei julgenud rohkem energiat võtta ka, sest tal oli niigi viimasel ajal sellega natuke probleeme ja ta ei tahtnud, et need praegu ilmneksid. Niigi oli piinlik seal sedasi maas istuda, olemata isegi eriti suuteline püsti tõusma. Lisaks oli tal väga külm ja palav üheaegselt, nii et ta ei saanud aru, kas ta tahtis selle verise pusa seljast visata või selga jätta. "Mhmh," mõmises ta naisele vastuseks, olemata päris kindel, kumma variandi jaoks ta nüüd otsustas. "Koju, ma tahan koju," otsustas ta siis ära, ajades ennast Beatrice'i abil püsti. "Ja paratsetamooli. Kas sul on seda?" Kui ei olnud, siis ta võis ilmselt kojusõidu ära ka kannatada.

Kangekaelsed on need mehed ikka.. Vähemalt oli ta nõus Trisiga kaasa tulema. Naine aitas Jay püsti ja noogutas siis ta küsimuse peale. "Kotis on kõike, autos saad," lausus naine. Hea oli, et tal käekott kaasas oli. Seal oli alati kõik vajalik olemas. Ja kõik mitte vajalik ka, nagu naisele kombeks. "Saad sa kõndida üldse? Ja sa endiselt pole öelnud, mis kurat juhtus?" päris naine. Nüüd, kus Tris nägi, et mees polnud just ära suremas, tulid kõik küsimused jälle laviinina tagasi. Ja Jay oli ikka väga räsitud. Äkki peaks ta haiglasse hoopis viima? Kui ta seal juba ära oli minestanud või jumal teab, mis, siis noh.. Tris oskas ainult põhilist esmaabi.