Mossmoss

„Aah, siis küll,“ jõudis Olivier vastata, enne kui Theo talt omakorda küsimuse küsis. Ta ise oli ka peale keskkooli vaba aasta võtnud, lõpuks ei teadnud enam keegi, ka ta ise, miks täpselt. Aga samas oli mõnus olnud ja nüüd ta oli ilusti just täpselt oma kõige lemmikuma eriala peal. „Jaa, ma õpin keemiat,“ vastas ta siis naeratades Theo küsimusele. Keemia oli nii vahva ja vähemalt tema oli oma õpingutega väga rahul. Aga samas talle meeldis vabal ajal õppida ka, mis erines nii mõnestki teisest noorest, kes neil seal Nookis oli. Noormees sasis veidi taas enda juukseid ning haaras siis kruusi järele, mille Theo enne eemale oli lükanud, et seal veidi jääga mängida. Theo ei pahanda ju selle pärast ometi?

"Keemia kõlab keeruliselt," sõnas Theo muiates vastuseks. Ta polnud reaaliga kunagi väga sõber olnud - kui üldse midagi, siis humanitaar - nii et füüsikud ja keemikud ja matemaatikud ja muud sellised olid tema jaoks mingid järgmise leveli tüübid. "See katsete tegemise osa on lahe täitsa, aga teooria on täielik müsteerium," lisas ta muiates. Samas, huvitav ikka, nii et Olivier võis talle nüüd vabalt keemiajuttu rääkida. Midagi Theo ikka teadis ja mõistis. Ta saatis Olivieri pilguga, kui too tema kruusi haaras, aga protesteerimiseks polnud põhjust - ise ta sellega praegu midagi ei teinud.

„Mulle meeldib igatahes,“ sõnas Olivier Theo jutu peale muigega. Tegelikult oli teooria ka täiega põnev. Ja oluline ka. „Ilma teooriata väga katseid ei tee,“ lisas ta hetk hiljem, Theole kavalalt otsa vaadates, „kui just surma ei taha saada.“ Kui ikka ei tea, mis aineid kokku segades mis juhtuda võib, siis väga ei tasu laamendada. Mõnda aega tekitas ta Theo kruusi jääkuubikuid ning mängis nendega, ent lõpuks jäätas ta kogu kruusis oleva vee täitsa ära. „Sulata see üles,“ pakkus ta siis sõbralikult välja, kruusi Theole ulatades. Ideepoolest oleks ta ise ka saanud seda muidugi teha, aga jääd tekitada meeldis talle palju rohkem ja siis saabki Theo veel harjutada.