The morning after

Laupäev pärast pidu ei alanud Kai jaoks eriti kenasti. Ta oli siiski meeletutes kogustes alkoholi endale sisse kaaninud ning see ei olnud pareim idee, mis tal viimasel ajal tulnud oli. Noormees ärkas kuskil kell kaksteist peavalu, halva enesetunde ning pisaratega. Kutt oli öö jooksul mitmeid kordi vaikselt nutta tihkunud läbi une. Ka nüüd oli ta nutma hakanud ning ta tõmbas vaikselt ninaga, kui vaevaliselt silmi avades Olivieri nägi. Muidugi, kuti käed olid ka tema ümber. Kai ohkas raskelt ja pigistas kutti hellalt oma käte vahel, aga siis tõmbus eemale, et tõusta ning vannituppa minna. Ta suutis end tagasi hoida, et mitte oksendada, aga seda alles pärast ohtra koguse vee joomist. Ta võttis ka valuvaigisteid endale mõnusas koguses sisse. Et see peavalu ometi kaoks. Tagasi magamistuppa suundudes pani Kai end vaikselt riidesse ning avas magamistoa akna, tõmmates paksud kardinad eest ära. Pohmelli hais toas ei olnud just parim. Hetke jälgis ta magavat Olivieri, kui akna juures seisis, aga siis haaras voodilt enda padja ning virutas sellega kutile mööda pead. "Ärka üles," nähvas noormees oma halba tuju tagasi saades.

Olivier oli öö jooksul paar korda valudes ärganud, mõnel neist isegi Kai nutmist tajunud ning noormehe selle peale kohe korralikumalt kaissu võtnud, kuid hommiku poole magas ta juba sügavamalt. Seetõttu ehmatas ta ka korralikult, kui keegi järsku teda millegagi lõi. Unesegasena ei saanud ta esialgu üldse aru mis toimub seal. Ta lihtsalt oigas esialgu valust, kuigi padjahoop, vähemalt ta eeldas et see oli padi, millega ta hoobi oli saanud, sest see tolknes Kail käes nüüd, ei olnud just kõige valusam olnud, aga kõik eilsed vigastused andsid endiselt tunda. Ja lisaks sellele oli tal paha olla – tore lugu küll. Vaikselt jõudsid noormehele kõik eelmise õhtu sündmused kohale ning ta tahtis end lihtsalt teki alla ära peita. Mõni ime, et tal nii halb oli muidugi. Siiski ei hakanud ta end peitma vaid ajas voodile istukile, vaadates siis tõsiselt Kaile otsa ning endale huulde hammustades. „Saadad mu nüüd minema?“ küsis ta tasaselt, samal ajal juba vaikselt oma vigastusi ravides. Ta ei kavatsenudki seal veel pool päeva valutada, kui tal oli võimalik end sellest säästa.

Kai kergitas kulme, kui Olivier lõpuks ennast üles ajas ja istuma tõusis, ning viskas padja voodile tagasi. Ta kergitas veel rohkem kulme, kui Olivieri küsimust kuulis. Kutt ristas oma käed rinnal ning jälgis noorukit külma pilguga. "Kui sul mulle mõnda head vabandust ei ole, siis jah, sul ei ole siin toas enam mitte midagi teha," sõnas Kai vaikselt ja jahedalt. Ta tahtis kuulda, mis Olivieril talle enda kaitseks öelda on. Olgugi, et tal oli pask ja sitt ja mis kõik muu olla, ta tahtis seda kuulda. Kai oli piisavalt kaine, et otsustada, kas ta annab Olivierile teise võimaluse või mitte. Andeks ta seda tegu ei anna, mitte nii pea. Ta oli nii palju haiget saanud, ta oli meeletult haiget saanud ning Olivier kohe kindlasti ei saa seda tegu andeks, mitte nii pea. Ta tahtis nii väga kutile kaissu pugeda, ta tahtis teda suudelda ja temaga olla, aga tal oli nii valus ja ta tahtis näha, kas Olivierile üldse tähendas see nende suhe midagi.

Juba Kai külm pilk tegi Olivierile haiget, seda hullemad olid kuti sõnad ja jahe toon. Kurat, ta oli lihtsalt kõigega nii metsa läinud eile. Olivier sulges silmad ning soovis, et tal oleks mõni eriti hea vabandus varuks, aga tegelikult tal ju ei olnud. Ta oli lihtsalt nii kuradi loll ja endast väljas olnud. Ja veel korra loll. Hästi palju loll. Jumala eest, ta oli Kaile haiget teinud, nii väga. Ausalt öeldes imestas Olivier natuke, et ta üldse seal toas oli. Kui keegi oleks talle nii teinud, siis ta ei tahaks seda teist inimest ilmselt kunagi näha, vähemalt nii ta arvas. Lõpuks avas Olly silmad ning vaatas nukralt uuesti Kaile otsa. „Ma tahaks, et mul oleks mõni hea vabandus selleks, et ma idioot olen, aga veel kordades rohkem soovin ma, et saaksin kõik su valu ära võtta,“ sõnas noormees tasa, pisarad silmis, „et ma saaksin teha nii, et ma poleks eile seda viskipudelit üldse avanudki, sest god knows ma olin selleks hetkeks juba liigagi palju alkoholi tarbinud. Ja üle kõige tean ma seda, kui kuradi väga ma sind tahan.“ Kui ta nüüd enda viimsele võimalusele vee peale tõmbus, siis olgu nii. Aga vähemalt oli ta Kaiga aus olnud. Nüüd oli kõik teise kuti otsustada. Nii väga oleks ta tahtnud lihtsalt Kai enda embusesse tagasi tõmmata ning tema sooja nahka enda oma vastas tunda ja olla koos temaga. Aga praegu jäi ta lihtsalt, pilk nukrust täis, ootavalt Kai imelistesse tumepruunidesse silmadesse vaatama.

Kai kuulas Olivieri vaikides ning nohises vaikselt, kui oma pilgu vahepeal eemale suunas. "Sa päriselt arvasid, et ma olen sind petnud," ütles Kai vaikselt. "Sa kuulsid mingilt suvaliselt jorsilt, et ma olen temalt suhu võtnud ja sinu reaktsioon on teda uskuda. Sa jõid ennast täis ja sa isegi ei küsi, kas ma tegin seda või mitte, ja sa suudled teist kutti," seletas noormees tasakesi, hääl valu täis. "Miks ma peaksin uskuma, et sa mind tahad? Kui sa isegi ei mõtle teist korda, kui keegi suvaline inimene sulle ütleb, et ma sind petnud olen. Miks ma peaksin sind usaldama? Sina olid see, kes kohe Theod suudlema jooksis," ütles Kai vaikselt, hääl murdumas. "Miks ma peaksin arvama, et sa teda tõesti ei taha?" MIKS? Kai oli lihtsalt nii valudes ja nii segaduses ja nii pettunud. Ta oli olnud truu. Ta oli üdini truu selle kuti pärast ja Olivier oli see, kes jooksis teisi kutte suudlema.

Olivier kuulas Kai juttu ning nüüd pisarad voolasid juba üle ta põskede. Kuigi ta ei tahtnud, siis ta pidi tõdema, et Kai jutus oli mingi mõte sees. Mida kuradit ta mõelnud oli? Võinoh, ilmselgelt ta ei olnudki mõelnud vaid lihtsalt tegutsenud. Kurat võtaks, et ta vahel nii impulsiivselt ja mõtlematult käituda võis. Ja kurat võtaks, et ta selle viskipudeli üldse sinna peole kaasa oli võtnud. Tükk aega ei osanud Olivier midagi öelda, kas üldse oli midagi öelda sellises olukorras enam üldse? „Ma ei tea,“ pomises ta lõpuks nuuksatuste vahele tasa, „aga ainus mida ma süüdistada oskan, lisaks endale muidugi, on alkohol. Ja ma ausõna tahan just sind, ma annaks kõik, kui ma vaid saaks sellega kuidagi sulle selgitada või näidata, kui väga ma oma tegusid kahetsen ja kui väga ma sind tahan.“ Olivier oli sel hetkel nii kuradi vihane, enda peale. Ja tal oli Kaist nii kahju. Kai oli väärt nii palju rohkemat, kui mingi idioot kes end täis jõi ja siis kõike mida kuulis tõepähe võttis. Aga samas tahtis ta noormeest nii väga.

Kai tõmbas vaikselt ninaga, kui vaatas, kuidas Olivier nuttis, ning kuulas, mida noormees rääkis. "Alkohol ei ole mitte mingisugune vabandus," ütles Kai vaikselt, tundes endagi silmi taas märjaks muutumas. Ta tahtis ju Olivieri! Aga ta ei suutnud leida midagi, millest kinni haarata, ning Olivier ka ei andnud talle midagi. "Püüa siis vähemalt, sa ei anna mulle mitte midagi, millega töötada," ahastas kutt pärast mitme hetkelist vaikimist. "Sa ei usalda mind, sa suudled mu silme all teist kutti ja kõik, mis sa mulle öelda oskad, on see, et sa ei tea? Sellest ei piisa, et sa kahetsed ja mind tahad. Tead, kui paljud inimesed mind tahavad? See sama kutt, kes rääkis, et ta minult blowjobi sai, teeks ka rohkem, et mind saada," ärritus Kai. Ta si saanud ju niimoodi! Ta vajas mingit pidepunkti. "Miks sa mind tahad, kui sa mind ei usalda, kurat võtaks? Mida ma teen selle teadmisega? Mitte sittagi!"

Olivier kuulas, pisarad endiselt voolamas, Kaid ning üritas rahuneda, aga see oli nii raske. Igal teisel juhul oleks ta ilmselt juba alla andnud ja ise minema jalutanud, aga ta ei suudaks praegu kohe kindlasti seda – see oli ju ometi Kai! „Aga ma usaldan sind,“ ohkas ta tasa, „ma lihtsalt tegutsesin midagi mõtlemata. See oli pime viha, täiesti põhjendamatu. Nii kui ma mõtlema hakkasin reaalselt, tulin ma sulle järele, mitte ei jäänud Theo juurde. Ma jõlkusin sul terve tagasitee sabas, sest ma hoolin sinust nii palju! Nii kuradima palju!“ Olivier võttis kerge hingetõmbepausi, ent jätkas siis taas, hääl tasapisi valjemaks muutumas, kuid mitte liiga valjuks:“Ma olen sind algusest peale tahtnud. Ma tahan sind, sest sa oled nii armas. Sa oled nii ilus ja nii hooliv ja nii hea. Sa oled parim, mis minuga üldse juhtunud on. Ma tahan sind, sest ainult sinuga koos tunnen ma ennast tõeliselt mugavalt ja koduselt. Alati kui ma sulle mõtlen, tekib minus siuke eriline soe tunne. Ja kui me ei ole koos, siis ma igatsen sind nii kuradima palju. Ma armastan sind!“ Selleks hetkeks, kui ta lõpetas, oli Olivier juba võrdlemisi hingetu. Ja pisarad endiselt voolasid üle ta jahedate põskede. Ta ju ei tahtnud ometi Kaist ilma jääda.

Kai ei suutnud oma pisaraid tagasi hoida, kui ta Olivieri kuulas. Ta nuuksatas vaikselt vahepeal ning kui Olivier oli lõpetanud, loobus Kai lõpuks oma kinnisest olekust ning astus teise kuti juurde, et tema sülle ronida ja teda hästi tugevalt kallistada. "Sa ei tohi mitte kunagi enam mulle niimoodi teha," sosistas noormees pisut paaniliselt. "Mitte kunagi," sosistas Kai sügavalt sisse hingates. Ta surus oma nägu vastu Olivieri kaela ning surus oma keha rohkem tema vastu. Noormees ikka nuttis ja nuuksus pisut, aga teda lohutas natukenegi see, et ta oli Olivieri süles. Lõpuks ometi. Kai hakkas lausa luksuma, kui tugevalt kuti külge klammerdus. Natukene häiris teda see, et tal endal nii palju riideid seljas oli, aga ikkagi, ta oli Olivieri lähedal. Kuti nahk oli üsnagi tuline, aga ta püüdis Olivierile mitte haiget teha.

Olivier oli kergelt ärevil, kui Kai talle lähemale astus, kuid ohkas kergendunult, kui kutt talle sülle ronis. Tugevalt põimis ta käed ümber noormehe ning surus oma näo vastu kuti kaela. Hetk hiljem aga tõmbus ta veidi eemale. „Ma ei tee,“ sosistas ta tasakesi kuid kindlalt Kaile, „ma luban.“ Ja ta mõtles seda täiesti siiralt. Endal endiselt pisarad voolamas, kuigi nüüd juba vähem, silitas ta õrnalt Kai selga, püüdes noormest rahustada ning tegi kuti põsele pehme musi. Siis aga võttis ta ühe käe Kai ümbert, kuid lihtsalt selleks, et Kai põskedelt pisaraid pühkida. „Sa oled mulle nii kallis,“ sosistas ta Kaile tasa. Noormehe kuuma naha pärast ta praegu ei muretsenud. Peaasi, et Kai end hästi tundis. Kui tal peakski midagi juhtuma, siis küll ta hiljem ravib ennast, aga praegu oli Kai kõige olulisem.

"Parem oleks," sosistas Kai vaikselt, nuuksatades jälle. Ta värises ja nuuksus ja luksus kuti süles päris asjalikult, aga ta ei tahtnud ka kuskile mujale minna. "Miks ma peaksingi tahtma mingit suvalist kutti, kui mul oled sina," sosistas nooruk nukralt. "Ma ei andesta sulle veel, ma ei suuda. Aga ma tahan sinuga olla," nohises Kai tasakesi. Ta pigistas kutti enda käte vahel tugevamalt, suutes nüüd lõpuks oma keha natukene maha jahutada, et ta enam niimoodi meeletult ei kuumanud. Polnud vaja Olivieri ära kõrvetada jälle. "Kuidas su vigastused on?" uuris Kai varsti murelikult. Nägi okei välja, aga kas ka tegelikult oli? Seespool võis ikka jamasid olla ju. Ja Kai tahtis teada, kui nii oligi.

Olivieril oli nii kurb näha, kuidas Kai nuttis seal, aga vähemalt oli noormees lõpuks tema kätevahel. Ta kuulas Kai juttu mõtlikult, endamisi sellele kaasa noogutades. Eks ta ju sai aru ka, kuigi loomulikult oli see natuke kurb. „See on täitsa arusaadav,“ sosistas ta Kaile tasa. Vähemalt oli tal kinnitus, et noormees kohe täitsa tõesti endiselt taga olla tahab. Olivier oli täitsa valmis ootama, ükskõik kaua siis Kail talle andestamisega ei lähe. Olivier tajus väga ilusti, kuidas Kai end jahutas, ja tal oli selle üle üsna hea meel. Esiteks tähendas see seda, et Kail oli natukene parem ja teiseks oli ka tal endal niimoodi parem. „Enam-vähem okei,“ vastas ta kutile ausalt. Ta oli enne suuremat nutmist jõudnud end natuke parandada jälle ja siin-seal oli veel mõningaid väiksemaid sisemisi põletikukoldeid, aga küll ta need ka terveks ravib. Vähemalt ei olnud tal enam nii valus, kui enne. Ja ta sai Kaid oma käte vahel hoida, mis kõrvaldas igasugused vigastused ta mõtteist. Olivier sirutaski käe, millega ta Kai pisaraid pühkinud oli, uuesti ümber noormehe ning kaisutas teda tugevalt.

"Siis on hästi," sosistas Kai ohates. Ta kaisutas Olivieri tugevalt vastu ning surus oma nägu jälle vastu teist kutti. "Kas sa tahaksid valuvaigisteid või midagi? On sul üldse pohmelli?" uuris Kai mõne minuti pärast vaikselt. Ta ise vist tahaks veel magada. Eriti, kui nüüd tuba ka üsna tuulutatud oli ning neil Olivieriga asjad selgeks olid räägitud. Siis saaks ta veel kuti kaisus magada ju! Kui Olivier tahab magada. Kai nohises tasakesi ja puges Olile lähemale. "Tahaks magada, kas sa tahad ka magada?" küsis Kai vaikselt. Oli ikka vaja kaissu pugeda ja tududa! Kai musitas õrnalt Olivieri nahka ja nohises jälle vaikselt. Olivier oli mingit teist kutti suudelnud. Sellele Kai ei mõelnud, kuidas Theo end tunda võis ja mis Ninast saanud oli ja mis kõik. Praegu oli oluline see, et ta oli Olivieriga koos ja neil kahel oli kõik siiski enam-vähem korras.

„Ei ole väga,“ vastas Olivier Kai küsimusele ilusti. Kutil oli väga harva üldse pohmell ja siis ei olnud väga hullu. Külmavärinad käisid vahel üle, aga tema jaoks oli see pigem normaalne nähtus, kuna talle jahedus nii väga meeldis. Kai oli ta süles nii väike ja armas, kui talle aina lähemale puges ja nohises niimoodi nunnusti. „Jaa, magada võiks küll,“ sõnas ta tasa, ning isegi pisike naeratus tuli kuti näole, kui Kai seal nunnusti ta nahka musitas. Nii head pehmed huuled! Kaissu oleks küll tahtnud nüüd korralikult saada. Noormees oli ikka endiselt päris väsinud ja nüüd tuleb ehk parem uni ka, kui Kaiga asjad selgeks olid räägitud. Theo oli Olivier enda peast täielikult blokeerinud. Kuskil ajusopis ta muidugi teadis, et ta peaks end halvasti tundma selle pärast, kuidas ta kutiga käitunud oli, aga praegu oli Kai ikkagi kõige olulisem. Olivier tegi Kai pealaele õrna musi. „Tuttu siis?“ küsis ta noormehelt tasa, valmis tekialla tagasi pugema. Kai ilmselt tahtis vist riidest lahti võtta jälle?

"Tuttu jaa," nõustus Kai vaikselt. Ta nohises tasakesi ning lõpuks tõmbus kutist eemale, et end bokserite väele lahti riietada. Siis puges ta voodisse tagasi ning Olivierile kaissu. Tal endiselt oli valus ja ta oli pahane, aga ta oli nõus kutile teise võimaluse andma. Ta tõesti lootis, et ta seda kahetsema ei pea. Kai niheles natukene, kui Olivierile lähemale saada tahtis, keeras lõpuks Oli hoopis selili ning ronis pooleldi talle otsa, toetas oma pea kuti õlale. Nüüd oli hea! Kai jäigi üsna pea magama, keha tihedalt Olivieri keha vastas. Nii mõnus oli sedasi kaisus tududa. Natukene oli halb olla endiselt ja pea valutas, aga magamine teeb asja ju paremaks, kohe kindlasti.

Olivier ohkas, kui Kai eemale tõmbus, ent sättis end ilusti tekialla ja jäi noormeest ootama. Õnneks ei läinud Kail kaua. Aga Olivier ei suutnud kuidagi asendit valida ning Kai ka niheles seal. Lõpuks keeras Kai teda konkreetselt ning Olivier oli sellega väga rahul, kuigi peale vaadates võis nende asend võrdlemisi ebamugav tunduda, siis tegelikult oli Ollyl vägagi mugav. Ent samas võis see ka tulla lihtsalt sellest, et ta sai korralikult Kai lähedal olla, noormehe soe keha tema jaheda vastas. Olivieril endal võttis magama jäämine natukene kauem aega, aga ta sai rahulikult jälgida, kuidas Kai tal seal kaisus nunnusti magas. Aga lõpuks jäi ka tema ikka magama.

Kai tudus nüüd mitu tundi, palju rahulikumalt, kui enne. Vahepeal ikka nägi mingeid vastikuid unenägusid, aga sellest ei olnud väga hullu. Noormees ärkas kuskil kella neljast, nohisedes vaikselt. Natukene oli ikka paha olla, aga tal oleks lihtsalt süüa vaja. Tasakesi ajas kutt end voodist välja, nähes, et Olivier ikka magab. Ta otsis vaikselt endale süüa ning oma võimet toa kaugemas nurgas appi võttes soojendas söögi üles. Niimoodi, et Olivierini see kuumus ei jõudnud. Varsti saigi Kai sööma asuda, ning kui see tehtud, ronis ta tagasi voodisse, istudes Olivieri kõrvale, ning võttis oma arvuti välja, et natukene asjalik ka olla.

Olivier oli väsinum, kui ta oli arvanud, seega magas ta ikka päris kaua. Kell oli juba umbes pool kuus, kui noormees lõpuks üles ärkas. Ta sirutas ennast pikaks-pikaks, enne kui silmad avas, ning imestas, kus Kai on. Miks ei olnud noormeest tal kaisus enam? Siis aga märkas ta, et noormees istub seal samas, ning nihutas end kutile lähemale. „Hommikust,“ ütles ta tasa, pilk endiselt äärmiselt unine ja natuke segaduses – ta isegi ei kujutanud ette, mis see kell olla võis. Kai tundus nii asjalik seal, huvitav kaua noormees üldse juba üleval oli olnud? Aga samas oli nii hea ärgata, ja leida noormees enda kõrvalt. Kuigi veel parem oleks olnud, kui kutt tal kaisus oleks endiselt olnud.

Kai naeratas pehmelt, kui Olivier lõpuks ärkama hakkas. "Hei," ütles noormees vaikselt. Ta pani oma läpaka kaane kinni ning asetas selle öökapile, et siis ennast pikali lasta ja Olivieri õrnalt kaisutada. "Kuidas sa magasid?" uuris Kai, kui oli pehme musi kuti huultele vajutanud. Kutt ei tundnud enam väga suurt tahtmist kutti meeletult kaisutada ja musitada, kuid uskus, et need tunded tulevad varsti tagasi ja ta saab korralikult Olivieriga olla. Ta siiski tahtis mingil hetkel noorukile ilusti andestada. Ja temaga rahulikult koos olla. Praegu oli lihtsalt valu veel nii värske, et Kai ei suutnud korralikult funktsioneerida, ei üksi ega Olivieriga olles.

Olivier naeratas õrnalt, kui Kai oma läpaka ära pani ja talle kaissu puges. Nii mõnus oli kaisutada ometi. „Nii sügavalt,“ vastas Olivier Kai küsimusele, „ja sina?“ See musi oli nii pehme, kuid Olivier tajus Kai ebakindlust ja see tegi kuti natuke nukraks. Kõik see oli arusaadav, ent samas oleks ta ju ikkagi soovinud, et kõik oleks nii nagu enne. Olivieril oli nii kuradi kahju, et Kai tema pärast niimoodi kannatama pidi ja ta oleks nii väga tahtnud kõik Kai valu endale võtta, aga kahjuks ei olnud see võimalik. Ta ei saanud isegi oma võimega sellist valu ravida kahjuks. „Kaua sa üldse üleval oled juba?“ küsis ta noormehelt tasa, ühe käega õrnalt noormehe käsivart silitades. Ta oleks tahtnud kaisutada ja suudelda ja ameleda, aga ta ei julgenud väga isegi ühtegi liigutust teha, kartes, et ta tõrjub Kai sellega hoopis eemale endast.

"Ma magasin hästi," arvas Kai vaikselt. Ei olnud tudumisega mingit probleemi. Kai jälgis Olivieri nägu pisut nukra pilguga ning tõstis ühe oma käe, et õrnalt poisi juukseid silitada. No oli nukker olla. "Kuskil poolteist tundi olen üleval olnud," sõnas noormees. "Mõtlesin, et lasen sul magada." Oli ta ju varem kutil vägagi ebaviisakalt üles ajanud. Nüüd sai Olivier aga ennast ilusti välja puhata ja Kai oma asju teha. "Tahad sa midagi süüa?" uuris Kai siis vaikselt. Noormees oli ju kaua söömata olnud. Kai jah sõi vahepeal. Aga ta ei tohtinud olla ebaviisakas võõrustaja ning lasta Olivieril nälgida, eksole. Pidi ikka süüa andma kutile!

„Siis on hästi,“ sõnas Olivier tasa, kuuldes et Kai oli hästi maganud. Ta oli mures olnud ilmselgelt, et kuidas Kai magada saab. Kai nukker pilk tegi ka Olivieri veel nukramaks, kuigi vähemalt ei olnud Kai teda päris eemale lükanud, seega oli tal ju veel veidigi lootust. „See on sinust väga armas,“ sõnas kutt naeratades Kaile vastuseks. Olivier pidi tõdema, et talle oli see pikk uni ära kulunud, kuigi natuke veider oli mõelda küll, et Kai seal nii pikalt juba üleval oli olnud. Söögi küsimuse peale jäi Olivier aga natukeseks mõtlikuks. Tõepoolest polnud ta vägagi ammu söönud, aga samas  mingit meeletut nälga tal polnud ja ta ei tahtnud Kaile väga tüliks olla ometi. „Ma arvan, et sellega pole kiiret,“ vastas ta lõpuks tasa. Ta saab ju alati süüa siis, kui ta lõpuks oma tuppa tagasi läheb. Ja tõenäoliselt peaks ta seda üsna varsti tegema, et Kai saaks rahus oma asju teha.

Kai kuulas Olivieri vaikselt ning noogutas siis. "Kui sa nii arvad," ütles noormees tasa. Ta puges kutile lähemale ning nohises tasakesi, kui oma näo tema rinnale peitis. Olivier lõhnas nii hästi ja nii hea oli tema käte vahel olla. Ja ometi tundis ta end halvasti, ta tundis valu ning pettumust. Ta nii tahtis, et need vastikud tunded üle läheks ja ta saaks taas tunda seda õnne, mis paar päeva tagasi teda vallanud oli, kui Olivierile mõtles. "Tahad sa midagi teha?" uuris Kai varsti vaikselt. Filmi vaadata või midagi. Kai isegi veidral kombel ei tahtnud seksida praegu. Igatahes mitte Olivieriga. Ja see tähendas tema puhul juba väga palju. Kai oli ometi tuntud selle poolest, et ta tahtis seksida, või midagi.

Olivieril oli hea meel, et Kai ta vastusega leppis ja ei hakanud mingit söögiteemat edasi ajama, nagu nii mõnigi teine teinud oleks. Noormees oli nii mõistlik ja samas siiski hooliv. Olivier hoidis noorukit tugevalt oma käte vahel ning kui Kai tal seal nohises veel niimoodi, tundis kutt, et ta ei tahaks noormehest kunagi enam lahti lasta. Olivier ei kujutanud ette ka, mis Kai mõtetes küll parasjagu toimuda võis, kuid nii palju sai ta siiski aru, et nende vahel oli sel hetkel siiski mingisugunegi barjäär ja see tegi talle paratamatult haiget. Loodetavasti saavad nad sellest üle, loodetavasti ruttu. Aga ta teadis, et ta peab Kaile aega andma, sest kuti jaoks ei saanud see lihtne olla. „Kui sa tahad, siis me võime mingit filmi vaadata, aga samas kui sul on soov asjalik olla, siis ma võin täitsa ära ka minna,“ jättis Olivier siiski valiku Kaile, õrnalt noormehe juukseid silitades. Hea meelega veedaks ta kutiga koos aega, ent ta sai täitsa aru, kui Kai tahtis, et ta ära läheks.

Kai nohises jälle vaikselt, kui Olivieri sõnu kuulas. Ta mõnes mõttes nagu tahaks filmi vaadata kutiga, aga samas ta tahtis vist ka nagu üksi olla. "Sul ei ole midagi asjalikku teha?" uuris Kai lõpuks vaikselt. Ta väga ei tahtnud Olivierile otse öelda, et tahaks, et kutt ta üksi jätaks. Aga samas võib-olla just peaks. Kai tundis, nagu tahaks veel üksi asjade üle mõelda ja ehk natukene nutta või mis iganes teha. Seda ei saanud ta teha, kui Olivier seal oli, ilmselgelt. Kai jälgis Olivieri nüüd tähelepanelikult, et mis ilme kutt selle peale teeb. Kas Olivier üldse tahtis Kaid üksi jätta? Ega ta end peale suruda ei saanud ja Kai uskus, et seda kutt ei teeks ka.