Having a hard time ?

Emilie's oli üsna raske mõisas kohaneda. Talle anti esimesed kuud aega, et antidepressandid hakkaksid mõjuma. Need paar kuud veetis tüdruk ringi kolades ja igavledes. Kaks päeva tagasi otsustati, et neiu on valmis oma võimeid testima hakkama. Esimene katse tundus minevat hästi. Kuni ta kontrolli kaotas ja terve toa tagurpidi pööras. Sellest tuli tüdrukule paanikahoog, mis tegi asja ainult hullemaks. Kokkuvõttes, Emma oli üsna kindel, et nüüd tundis terve mõis tüdruku ära. Võinoh... Tema paanilised karjumised vähemalt.

Nüüd istus Emilie oma toas, voodi nurgas, raamat tugevalt pihus. Raamatust luges ta siiski rohkem ühte peatükki viiskümmend korda kui sujuvalt peatükk peatüki järgi. Otsustades alla anda, vaatas ta raske ohkega toas ringi. Tal pidi olema kaks toanaabrit. Ühte roosapäist tüdrukut oli ta paar korda näinud, kuid ei jõudnud temaga eriti suhelda.

Emilie viis pilgu oma parema käe randmele, mille ümber oli side ning käes oli siiani kanüül. Ta käis hommikul mingeid rohtusid saamas, mille olemusest ta polnud eriti huvitatud, ja arst palus/käskis tal õhtul tagasi minna. Tüdruk keskendus hetke ning jälgis siis, kuidas ta käsi rubiinpunaselt hõõguma hakkas. Neiu püüdis kasutada võimalikult vähe jõudu, et mitte oma tuba ka tagurpidi keerata. Nii palju oli ta õnneks oma võimega tuttav.

Leonarda oli mõisas juba kaks kuud olnud. Tõsi, tegu ei olnud just maailma kõige pikema ajaga, umbes sama kaua oli ta ka üleüldse Ameerikast ära viibinud, kogu maa oli talle totaalselt uus ning siiski tundis ta end Nookis täiesti koduselt. Keel oli vähemalt sama, right?
Tüdruk võttis rahulikult oma aega ümbruse tundma õppimiseks. Ta polnud veel kõiki mõisa nurgataguseid läbi käinud, sest nii oli ka järgmistel päevadel midagi avastada. Samuti ei olnud tal veel hetkel olnud vaja mingit ülikõva sitakeeramis plaani kellegile välja mõelda. Ehk tal ei olnud majaplaani vaja läinud. Ttoa oli ta ka täitsa omal algatusel üles leidnud kohe esimesel korral.

Just selle sama toa poole ta ka hetkel suundus, platvormid kurjakuulutavalt vastu põrandat tümpsumas. Põhjus, miks ta nii raskelt astus, seisnes osaliselt selles, et talle lihtsalt kohutavalt meeldis see hääl. See oli sama rahuldustpakkuv, kui küüntega puidul toksimine.
Leo oli küll kursis sellega, et ta problemaatiline toakaaslane magab jälle oma voodis, kuid kui ta toaukse dramaatiliselt valla lõi, oli ta siiski veidi üllatunud, kui pruunipäise neiu eest leidis. Tüdruk naeratas põgusalt, märgates kaaslase rubiinpunaselt hõõguvat kätt. See oli täitsa muljetavaldav.

Luna ei vaevunud Emiliet teretama, vaid tõmbas ukse pehmelt kinni ning saputas kingad jalast. Lahti saanud ka oma nahkjakist, astus plika paar hoogsat sammu edasi ja peatus siis voodi ees, jäädes küljega toakaaslase poole.
"Kommi?" küsis Leo sirutades välja käe, milles oli avatud pakk šokolaadikommidega. Hoolimata oma lõppematust armastusest selle maiustuse vastu oli ta täitsa nõus seda siiski ka jagama.

Emilia oli sügavale oma süngesse mõttemaailma vajunud kuni uks pauguga lahti lendas. Tüdruk võpatas ning raamat, mis ta süles oli, lendas üle toa, pauguga vastu seina. Ehmatunud pilguga jälgis ta raamatut ja vaatas siis tüdrukut, kes oli tema tuppa astunud. Kui too ei tundunud eriti hirmunud ega vihane, ohkas Emilia kergendatuld. "Vabandust," ütles ta vaikselt, rohkem iseendale. Ettevaatlikult läks ta oma raamatule järgi ning tõi selle oma öökapile, istudes ise voodiservale tagasi.

Emma tõstis uuesti pilgu kui talle kommi pakuti. Hetke vaatas ta neiut imestunult, kuid naeratas siis sõbralikult. "Aitäh," lausus ta seekord valjemini ning võttis pakist kaks kommi ja toppis need kohe omale suhu. Seejärel leidis ta ennast veidi ebameeldivas olukorras, sest ta ei teadnud, mida öelda või mida küsida. Ainus, mis ta mõtteis ringi jooksis, oli see väikene "õnnetus" kaks päeva tagasi ja küsimus, kas ta peaks seda mainima või mitte. Niisiis jäi ta lihtsalt lootma, et neiu ütleb ise midagi.

Leo ei olnud lasknud end lendavast raamatust häirida. Isegi kui ta sellega isiklikult vastu vahtimist oleks saanud, oleks ta päris kiiresti paranenud siiski. Tüdruk astus veel mõne sammu edasi ja hüppas siis oma voodile, laotades kommid armastavalt tekile laiali. Kas need polnud mitte kaunid? Täiesti hämmastav, et neid ka Inglismaal müüdi. Okey, vahest mitte nii hämmastav, aga väga meeldiv.

"Kuidas sul läheb?" küsis Luna sellisel toonil nagu räägiks ta kõigest ilmast. Neiu pistis ühe maiuse jälle suhu, sulatades seda aeglaselt keele all, ning tõstis siis vastust oodates pilgu toakaaslasele. Ta ei olnud kuri selle pärast, et teisel probleeme oli. Ükski oluline asi polnud katki läinud, ehk siis kõik Leo riided olid veel täiesti kantavad, nii et ta ei näinud vajadust viha pidada.

Emilie mängis paberitega, mis ta sõrmede vahel olid, siludes need sirgeks ja siis kokku voltides, kuni ta sai neile sõlmed sisse teha. Tüdruku küsimuse peale tõstis ta oma tähelepanu uuesti oma toakaaslasele. Sellist küsimust ta eriti ei oodanud. Mida ta selle all mõtles? Kas ta teadis, mis juhtus? Loomulikult teadis!

Emilie ohkas kergelt ning lausus siis kerge muigega :"Nii ja naa." Tüdruk tõstis ettevaatlikult oma sidemes randme. "Alati võiks paremini minna," lisas ta, nüüd juba rohkem naljatades. Sama ettevaatlikult lasi ta käe oma reie peale tagasi. Emilie ei tahtnud seda kaua vaadata, sest see tuletas ainult meelde seda nõela, mis ta naha all oli.

Leonarda noogutas komme asjalikult vaadates vastuse peale. "Kust sa pärit oled?" uuris neiu nüüd ilma mingi eelmänguta, kui nii öelda võib. Kohe asjajuurde, ta polnud veel kuigi palju Emiliega rääkinud siiski, aga mõningaid asju oleks vast võinud teada.
Tüdruk seadis nüüd juba komme ühte ritta, kuid tõstis pilgu, mida vast oleks võinud nimetada sõbralikuks, toakaaslasele, et oma jäika küsimust vahest veidi pehmendada. Luna lükkas ühe roosa juuksesalgu silmist ja kägrutas tühja kommikoti mõnuga kokku, et seda siis prügikasti poole heita. Välja see aga muidugi ei lennanud, kuna paber oli lihtsalt liiga kerge. Seega ajas plika end uuesti püsti ja viis selle vanamoodsalt ilusti pürigkasti.

Emilie pani oma kommipaberi sõlmed öökapile. Ilmselt need ka sinna jäävad. Seejärel istus ta voodi päisesse rätsepa asendisse ja võttis padja omale sülle. "Brightonist," lausus ta neiu küsimusele vastuseks. Vaikselt tuli Emiliele ka tema toakaaslase nimi meelde, kuna talle oldi ka mainitud, kes tema tuppa kolis. Kuid ta ei öelnud midagi. Teeks õhu ainult ebamugavaks, ilmselt.

"See stseen, mis ma paar päeva tagasi korraldasin..." hakkas tüdruk rääkima. Ta ei suutnud lihtsalt selle koha pealt teadmatuses olla. "Kas sa nägid seda või kuulsid sellest?" küsis ta tagasihoidlikult. Emilie suurim hirm oli, et teda hakatakse sellepärast imelikult vaatama.

Luna noogutas tagasi voodi juurde jalutades toakaaslase vastuse peale, kuigi see talle mitte midagi ei öelnud. Mingi koht Inglismaal, ilmselt, võib-olla uurib hiljem kaardi pealt, võib-olla mitte. Tüdruk potsatas oma kommide juurde tagasi ja võttis ühe paberist välja.

Leo jätkas kommi uurimist endistviisi, kui Emilie seda segadust mainis, mis ühel päeval teda oma tuppa naastes ees oli oodanud. "Kuulsin, nägin, koristasin," lausus tüdruk lühidalt ja tõstis pilgu. "Ära põe, ikka juhtub. Ma usun, et sa ei ole esimene ega jää ka viimaseks, kes midagi taolist korraldab," sõnas Luna õrnalt naeratades, kuna midagi taolist tema arvates Emiliel just praegu kuulda vaja oligi. Põhimõttelislet ta ka isegi ei valetanud.

Emilie kratsis veidi kukalt tüdruku öeldu peale ning muigas endamisi. Teised pandi tema järgi koristama. See ei olnud üldse piinlik! Kui Leo talle paar toetavat sõna ütles, tõstis tüdruk pilgu ning jäi mõtlikult neiut enda vastas vaatama. Ta ei osanud sellele kuidagi vastata. Loomulikult oli siin teisigi, kellel oli oma võimetega probleeme. Ja kui ta nüüd hoolega järele mõtles, siis ega keegi tema poole sõrme ka ei näidanud. Kas siis viisakusest või ootasid nad kuni tüdruk oli kuulde- ja vaate ulatusest väljas, seda otsustas Emilie mitte uurida.

Neiu aga otsustas siis jututeemat veidi vahetada. "Kuidas sina oma võimega kohanesid?" küsis ta uudishimulikult. Leonandra tundus väga enesekindla tüdrukuna ning Emiliele tundus nagu temal poleks mitte mingit probleemi oma võimed paari päevaga ära õppida. Ja Emmale endalegi märkamata hakkas ta ka ise ennast veidi paremini tema juures tundma.

Luna muigas rahulolevalt, kui Emilie end paremini tundvat paistis ja pistis siis uue kommi suhu. Natuke kaua oli teist juba käes soojendatud saanud. Sõrmed puha pruunid juba, kus siis nii kõlbab! Tõttöelda, siis üksi olles ta vahetevahel sulatas päris suure koguse šokolaadi oma pihkude vahel ära, sest miks ei. Teiste ees ta ennast põhjendada siiski ei viitsinud.

"Esimest korda olin kaksteist tundi teadvusetu ja siiani pole rohkem probleeme olnud," vastas tüdruk kergelt, kui oli suu tühjaks saanud, ja naeratas siis õrnalt. "Ma olen terveneja, see on päris kasulik, aga uniseks teeb. Muidugi ainult juhul, kui mul õnnestub end ära lõhkuda," selgitas ta siis sõbralikult ja kummardus öökapist kahte pakki õhupalle võtma. Tüdruk vaatas neid hetke kulm kortsus ja tõmbas siis padja alt veel ühe lagedale. Rahule ta aga ikka veel ei jäänud, vaid tõusis püsti ja jalutas oma jaki juurde. Selle taskust võlus ta välja veel kolm pakki õhupalle ja ühe snickersi.

"12 tundi teadvusetu kõlab tõesti nagu küllalt pahandust," ütles ta mõtlikult. Emilie soovis, et temal oleks ka nii lihtsalt läinud. Aga siis otsustas ta ennast mitte teistega võrrelda. Arstid pidevalt ütlesid talle, et ta on veidi "keerulisem juhtum", midaiganes ka see ei tähendanud. Emilie oli tavaline tüdruk, kellel oli lihtsalt viirus süsteemis. Nagu igal teisel inimesel siin mõisas.

Kui Leo hakkas ringi sahkerdama, jäi Emilie teda vaatama. Õhupallid? Tüdruku kulm vajus kortsu. Mis tal nüüd plaanis on?

"Pahandust oli rohkem ja veel, ja isegi mitte selle pärast, et ma teadvuse kaotasin," sõnas Luna muiates ja käristas julma järjekindlusega kõik õhupallide pakid katki, et sisu voodile laotada ja prügi sinna panna, kus selle koht oli. Veidi ka oma kotis sobranud naases ta koos niidi ja snickersiga oma voodi juurde.

"Näiteks põles terve maja maha," jätkas Leonarda oma juttu, olles voodile tagasi istunud ja puhus ühe rohelise õhupalli täis. "Ja kõik muud mugavused, mis sellega kaasas käivad, eks," lisas ta siis järgmist käsile võttes ja teisele neiule otsa vaadates. Ta polnud põhimõtteliselt mitte kellegile sellest rääkinud, sest keegi ei olnud küsinud. Ja see ei häirinud teda üldse. Ta oli hetkel päris jutukas. Tõenäoliselt kogu selle šokolaadi süü, mille ta endale juba nahavahele oli keeranud.

Emilie kuulas tüdruku juttu ning jälgis teda samal ajal. Ta ei teadnud, mida tunda kuna Leo põhimõtteliselt rääkis oma kurva poole kalduvast minevikust, samal ajal õhupalle kokku korjates. Veider tüdruk. Heas mõttes. Emilie ei osanud ka midagi öelda selle jutu peale. Niisiis ta lihtsalt istus seal ja jälgis tüdruku tegemisi, ise täiesti segaduses. "Kus su vanemad siis olid?" tuli peagi küsimus ta suust välja. Emma püüdis mingi määral keskenduda rohkem tüdruku jutule kui ta tegemistele.

Luna puhus veel kolmandagi palli õhku täis ning asus seda niidiga kinni siduma. "Mõlemad on surnud rohkem kui kümme aastat juba," kehitas tüdruk suhteliselt hoolimatult õlgu ja võttis ühe lilla õhupalli kätte. "Vanavanemad põlesid sisse," lisas ta siis, eeldusel et teine nii või naa tunneb huvi selle vastu, kelle juures ta siis ikkagi elas. Inimesed olid kord sellised uudishimulikud olendid, eksju, ei saanud nende loomust neile pahaks panna.
"Viitsid äkki aidata?" küsis ta siis nii muuseas peotäit palle Emiliele pakkudes. Kui ta seal üksi kõiki neid täis püüab puhuda, võib juhtuda, et tal kulub selleks liiga palju aega. Aga nii ei saanud ju. Ta ei tahtnud, et ta prank läbi kukuks. Liiga hilisel kellaajal on suurem osa rahvast ikkagi tagasi tubades.

"Anna andeks, ma ei tahtnud nuhkida," ütles ta vaikselt. Emiliale jäi vaikselt mulje nagu ta oleks Leo's mingeid halbu tundeid selle teema kohta tekitanud. Tüdruk ise pole kedagi lähedast kaotanud, niiet ta ei osanud aimatagi, kuidas see tunduda võis. Välja arvatud tema kaksikvend, kuid tüdrukule meeldis mõelda, et ta tuleb tagasi.

Emilie võttis õhupallid vastu ning naeris vaikselt. Tüdruk hakkas neid täis puhuma, püüdes paremat kätt võimalikult liikumatuna hoida. See aidanud eriti kaasa kui sa pidid hoidma kinni õhupalli, mis võis iga hetk minema lennata su huulte vahelt.

"Ära vabanda," raputas Luna lihtsalt pead. Kui ta poleks sellest rääkida thatnud, siis ta lihtsalt ei oleks rääkinud. Tüdruk kaalus sellel eemal edasi vestlemist, kuid otsustas selle lihtsalt sinna paika jätta. Polnud nagu nii oluline hetkel.
"Aga mis su võime siis täpsemalt on?" küsis Leonarda hoopis, järjekordset õhupalli niidiga kinni sidudes ja voodile asetades. Neid oli sinna juba päris palju saanud ning kaks tükki veeresid üle voodiääre ka juba põrandale. Võib-olla nad jõuvavad isegi selle kuupäeva sees valmis.

Emilie puhus õhupalle täis ning proovis samuti niite otsa siduda, kuid kanüül hakkas talle haiget tegema. Niisiis otsustas ta lihtsalt täispuhumise kasuks. "Ma saan asju manipuleerida. Liigutada, murda, nende olekut muuta ja nii edasi. Arstid ütlesid, et ma loon jõuväljasid, mis murravad füüsikaseadusi. Midaiganes see tähendab," rääkis tüdruk ning naeris vaikselt. Arstid olid tema võimed nii tähtsalt lahti seletanud, et see pani Emilie ennast veidi tähtsa ja targana tundma. Misiganes tema ego kasvõi natukenegi kergitas. See kippus hiljuti madalale langema. "Aga selle võimete viirusega on mul veel omad jamad kaelas," lisas ta mõtlikult. Ilmselt Leo juba aimas, mis probleemid.

"Kõlab võimsalt," noogutas Leonarda kergelt naeratades. Tõesti, kui see võime kontrollialla saada, oi mis rõõm oleks pranke teha! Tüdruk noogutas ka teise viimase lause peale. Ega ta aimas veidi jah, täpsemalt ei olnud hetkel ka tuju pärima hakata.

Läks aega palju või vähe, lõpuks said nad kahepeale kõik pallid täis puhutud.
"Nii," lausus Luna rahulolevalt tööd vaadates ja käsi ringutades. Tüdruk jalutas ettevaatlikult läbi pallimere ukseni, tegi selle lahti ja piilus välja. Hetkel oli õhk puhas, nii et ta võttis endale hunniku palle niitepidi kätte, enne kui Emilie poole pöördus. "Kui sa soovid võid selle osaga ka aidata."

Emilie istus vaikselt ning sidus aina õhupalle. Kui Leo püsti tõusis ning hakkas neid kokku korjama, jäi tüdruk teda vaatama. "Mida sa plaanid?" naeris ta lõpuks. Vastust ootamata jääma hakkas ta palle kokku korjama. Hetke jäi ta mõtesse. Neiu ohkas veidi ning kratsis kukalt. Kas tasub proovida oma võimet kasutada? Mis siis kui ta jälle midagi valesti teeb ja paanikasse satub? Emilie oli täesti kahe vahel ning ta tahtis seda küll veidi lihtsamaks teha, kuid kartis tagajärgi.

"Kergemat sorti prank," vastas Luna lühidalt, sättides niidid endale kindlamalt pihku, enne kui uuesti koridori piilus ja siis ukse lahti tegi ning välja jalutas. Ta ei jäänud Emiliet järgi ootama, vaid sammus kiiresti oma sihtmärgini - juba varasemalt välja vaadatud tuba mõni uks edasi. Tüdruk astus sinna sisse, laadis oma pallid maha ja läks siis tagasi oma tuppa. Palle oli veel päris palju vaja transportida. Kui keegi Leonarda käest oleks küsinud, siis oleks ta vähemalt hetkel pooldanud seda tüttumat pallide vedamist, ei tahtnud just täpselt riskida kogu selle tehtud töö vastu taevast laskmisega võinii.

Emilie siiski otsustas oma võimega mitte mängida ja hakkas palle vedama. Tüdruk kõndis vaikides Leo'le järgi ning vaatas hirmuga võõrast tuba. "Ma ei usu eriti, et see hästi lõppeb," lausus ta veidi sarkastiliselt. Kuid seejärel pani ta pallid maha ning läks uute järgi. Tegelt polnud ju tegemist mingi ülisuure asjaga, mis võiks inimestele haiget teha või nende vara kahjustada. Mis sellest siis juhtuda saab?

"Numh, kunagi ei või teada. See ongi selle asja võlu," kehitas Leonarda õlgu. Ta oli veidi maad ikkagi kuulanud, ta teadis vähemalt nägupidi kelle tuba see oli. Ja tema arust oleks olnud neetult naljakas, kui keegi õhupallide pärast kurjaks oleks saanud.
Tüdrukud said kõik pallid lõpuks sellesse tuppa transporditud ja Luna asus nii muuseas neid värvilisi kummist asjandusi igale poole niidiga kinni siduma, kuhu vähegi sai. Siis on veidi tüütum nendest pallidest toaomanikul ikkagi lahti saada, onju.

Emilie jäi ukse peale seisma ning jälgis Leonardat. Kuid tal siiski näris veidi hinge. Emilie tahtis oma jõudu proovile panna. Kui ta jõud murrab füüsika seadusi, nagu arst oli öelnud, siis seal pidi veel midagi olema kui ainult asjade lennutamine. Lõpuks andis ta oma tahtejõule alla. Emma astus tuppa ning jäi maas olevate õhupallide juurde seisma. Tüdruk lükkas käed oma kehast veidi eemale ning ajas kergelt sõrmed laiali. Hetkega tõmbusid ta käed punaseks ning tüdruk jälgis, kuidas osad õhupallid liikuma hakkasid. Emilie hakkas käsi veidi tõstma ning nendega kaasa tõusid ka õhupallid, mis lae poole liikuma hakkasid. Varsti olid umbes kümme palli olid laes. Ettevaatlikult lasi ta oma võimest lahti ning jälgis palle, mis lakke jäid. Emilie näole oli tekkinud talle endalegi märkamata lai naeratus.

Leonarda jätkas rahumeeli nende pallide voodijalgade külge kinnitamist, enne kui ta silmanurgast märkas, mida Emilie tegi. Tüdruk peatus viivuks, põdedes veidi siiski oma pallide pärast, kuid kui paistis, et kõik täitsa ilusti läks ning pallid peale kauba veel lakke jäid, naeratas neiu lihtsalt tunnustavalt.
"Huvitav kas sai piisavalt?" mõtles Luna valjult, vaadates ringi toas, mis oli täitsa viisakalt õhupallidega kaetud.

Emilie naeris vaikselt omaette. Kuid rohkem ta riskida ei kavatsenud. "Ma ei tea, sina teed seda pranki?" naeris tüdruk, Leonardat jälgides. Emma lootis, et kesiganes selle toa omanik on, sellel on huumorisoon. Muidu on tüdrukud jamas. Kuid kellele ei meeldiks õhupallid.

"Nüüd ootame?" küsis ta, alahuulde hammustades. Millal ta viimati nii heas tujus oli? Emilie isegi ei teadnud sellele küsimusele vastust...