Having a hard time ?

"Ju sai," otsustas Luna naeratades, korraks toakaaslase poole kiigates. Ikka oli inimesi, kellele õhupallid ei meeldinud, aga Leonarda oli päris tõsiselt arvamusel, et tal poleks absoluutselt mitte midagi kellegiga õhupallide pärast tülli minemise vastu. See oleks lihtsalt nii.. Naljakas? Oleks vähemalt kõvasti jutuainet.

"Naah," kehitas tüdruk õlgu. Seal toas ta küll passida ei kavatsenud. "Küll pärast kuulda saab, pole mõtet siin istuda," arvas neiu läbi pallimere ukse juurde minnes ja seda Emiliele lahti hoides.

Emilie kõndis toa poole ning ristas käed oma rinnale, parema käe vasaku peale pannes. "Kas sa üldse tead ka, kes seal toas elab?" küsis ta varsti mõtlikult. Kas see oli mingi isiklik vimm või oli lihtsalt see suvaline tüng kellegile ja Leonarda oli lihtsalt veidi veider.

Kui nad oma tuppa jõudsid, istus Emilie voodi peale ning kratsis pead. Huvitav, kas ta pärast oma arsti juures käiku ka pärast välja jõuab minna?

Theo oli veidi aega spordisaalis veetnud - nii pingete maandamiseks kui ka lihtsalt selleks, et aeg kiiremini läheks. Nüüd aga astus ta, juuksed dušist niisked ja spordikott lohakalt üle õla, oma toa poole. Veidikeseks oli enda hingetuks jooksmine hingerahu andnud, aga nüüd oli tavaline rahutus jälle tagasi. See kestis aga täpselt nii kaua, kuni kutt oma toa ukse avas. Ta silmitses toa sisu hetke, siis astus sammu tagasi, et kindlaks teha, et ta eksinud ei ole. Ei, see oli ikka tema tuba, ainult et õhupalle täis. Veel mõne hetke kerges šokis ukselävel seisnud, pani Theo oma spordikoti ettevaatlikult tuppa. Siis venis tema nägu laiale naerule. Võib-olla oli see siin kellegi halb nali, aga ausalt öeldes see Theole täitsa meeldis. Tuppa ta veel ei astunud, vaid vaatas koridoris ringi, lootes selle krutskivenna - või -õe, või oli neid mitu - üles leida.

"Mingil määral," kehitas Luna õlgu. Nägupidi umbes teadis, muidu ta poleks osanud arvestada sellega, kas keegi on toas või ei. Tüdruk sammus toakaaslase järel tagasi nende väikse kodukese poole, oli juba põhimõtteliselt ka uksest sisse astunud, kui kellegi samme kuulis ja uuesti koridori kiikas. Tahtmatult muigas ta märgates, kuidas too toaomanik oma tuppa astus, kontrollis kas see ikka õige koht on ja siis koridoris ringi vaatama hakkas. Well, õnnetu kutt nüüd kohe kindlasti mitte ei tundunud, nii et see oli hea.
"Pst," tegi Leonarda vaikselt, viibates uksevarjus käega Emilie poole, et tüdruk samuti uksele tuleks.

Emilie tõstis pilgu ning vaatas Leonarda't. Oi ei. Tüdruk hammustas huulde ning läks vaikselt ukse juurde. Ettevaatlikult üritas ta uksest välja vaadata, kuid see ei tahtnud eriti välja tulla. Lõpuks ta lihtsalt pistis pea korra uksest välja ja tõmbas selle ruttu tuppa tagasi. Emma vaatas Leo'd suurte silmadega ning hoidis naeru tagasi. Vaikselt läks ta tüdruku kõrvale ning jäi ootama, kas äkki see poiss nägi enne Emiliet või mitte. Ta ilmselt tõmbas neid nüüd haledalt vahele aga kui poiss ei leiaks neid, ei oleks selles mitte midagi põnevat.

Theo pidi juba alla andma ja sellel üllatusel anonüümseks jääda laskma, aga siis märkas ta veidi eemal liikumist. Eeldades, et seal see tema õhupallihaldjas end peitiski, astus Theo muiates sinnapoole. Ukseni jõudnud, selgus, et haldjaid oli hoopis kaks; mõlemaid oli Theo maja peal ka liikumas näinud, kuigi nende nimesid ta veel ei teadnud. Theo naeratas neile lõbusalt. "Aitäh, vist," ütles ta neile ning haaras uksest ühe käega kinni. "Või pidi see õel nali olema? Sest siis ei tulnud välja," lisas ta naeru tagasi hoides.

Luna jälgis rõõmsalt, kuidas Emilie pea uksevahelt välja pistis ja too siiski suhteliselt võõras kutt nende juurde tulema hakkas ja kogu see muu tore värk. "Jäime vahele, neh?" muigas Leonarda rõõmsalt, seistes oma kohal uksel Emilie kõrval, kui toaomanik nende juurde jalutas. "Palun-palun," noogutas tüdruk rahulolevalt ja püüdis siis vahepeal oma toakaaslase pilku, et sotti saada, mis teine sellest kõigest arvas. Jah, ta tõesti oli täiesti lambiselt otsustanud, et võiks kellegi toa õhupalle täis toppida. Just selline oli Leonarda ettekujutus sõprade tegemisest. Mitte, et tavapärasematel viisidel midagi viga oleks, aga need ei jäänud tihti ju üldse meelde, kus siis nii kõlbab?

Emilie hoidis hinge kinni kui ta samme kuulis. Järsku aga ilmus poiss välja. Tüdruk pahvatas naerma ning pani käed näo ette. Ta tundis, kuidas ta nägu ja kael punaseks tõmbusid naerust. Aeglaselt lasi ta käed näo eest alla ning vaatas poissi. "Ilmselgelt... see töötas..." ütles ta naeru vahepeal. Siis üritas ta sisse hingata, kuid see ei tahtnud kuidagi välja tulla.

Theogi oli nüüd jälle lõbus - see ootamatu üllatus oli ikka päris tujutõstev ja selle korraldajad tundusid ka toredad. Ta naeratas roosade juustega tšikile ning pööras pilgu siis teisele tüdrukule, kellele see kõik vist kõige lõbusam oli. Kui neiu aga juba näost punaseks hakkas minema ja veel hinganud ei olnud, kergitas Theo veidi murelikult kulmu. Hetke kaalunud, kas füüsiline kontakt on okei, puudutas ta ühe käe sõrmedega neiu käsivart. "Saad hakkama?" küsis ta neiult, naeratus ikka veel näol.

Emilie hakkas lõpuks rahunema. "Jaa. Vabandust," ütles ta veidi kõkutades ning lükkas terve käe läbi oma juuste, et neid veidi sättida. Nüüd hakkas talle kohale jõudma kui palju tähelepanu ta endale tõmbas. Võinoh, see polnud küll eriti palju, kuid piisas, et neiu veel rohkem punastama panna. Emilie vaatas uuesti poissi ning siis hakkasid ta silmad rändama, otsides midagi, millele oma pilku kinnitada. Varsti viis ta pilgu alla, suutmata oma häbenevat muiet taltsutada.

"Ei ole vaja vabandada. Mul on hea meel, et sa hingata saad jälle," sõnas Theo neiule lõbusalt, kui too veidi rahunenud oli. Ta märkas neiu rändavat pilku küll, aga esialgu sellest numbrit tegema ei hakanud. Ta silmitses tüdrukuid kordamööda mõne hetke ning otsustas siis küsida: "Panite suvalisse tuppa need õhupallid või mina olingi teie sihtmärk?" küsis ta siis mõlemalt. "Ja kumma idee see oli üldse?" lisas ta siis juurde.

Leonarda jälgis teisi õrna muigega, kaaludes, kas ta peaks Emiliet äkki seljale patsutama või midagi taolist. Siiski paistis, et tüdruk suutis ka ilma selleta uuesti normaalselt hingama hakata.
"Minu," lausus tüdruk, sõrmega endale osutades, kui too õhupallide üle õnnelik poiss küsis, kelle idee see olnud oli. "Nii ja naa," naeratas ta siis ka esimese küsimuse peale salapäraselt vastuse, kuid libistas siis käega läbi juuste ning asus detailsema vastuse kallale: "Ütleme nii, et kui ma eile selle peale mõtlema hakkasin, jäid sa toast välja astudes mulle silma lihtsalt. Seega sa olid suvaliselt sihtmärk, i guess?" sõnas Leo lõpuks mõtlikult ja muigas tahtmatult ise oma viimase lause peale.

Poisi öeldu peale pigistas tüdruk silmad kinni ja surus lõua vastu oma rinda. Kui too nende shenanigani kohta küsima hakkas, tõstis ta uuesti pilgu. Kas kõik inimesed olid siin nii aksepteerivad ja lõbusad? Vaikselt hakkas ta kahetsema, et ta oma kolm kuud lihtsalt omaette konutanud olid. Emilie osutas näpuga Leonarda poole kui poiss küsis, kelle idee see oli. Tüdruk kuulas ettevaatlikult, mida Leonarda rääkis ning naeris vaikselt. "Sa oled nii veider," ütles ta lõpuks naerdes välja. Emilie oli üsna kindel, et sellise toanaabriga tal küll igav ei hakka.

Teada saanud, et Leonarda see põhiline pahalane oli olnud, silmitses Theo teda veidi pikemalt. Ta hakkas naerma, kui neiu tema sihtmärgiks valimise tagamaid selgitas. "Pean ettevaatlik olema oma tulemiste ja minemistega," sõnas ta lõbusalt. "Õhupallid on veel leebed õnneks." Kui keegi talle ämbritäie külma vett oleks kaela valanud või midagi, oleks ta ilmselt oluliselt halvemas tujus. Ta muigas ka Emilie märkuse peale "Aga lahe samas," lisas ta. "Üsna unustamatu."

"Aitäh," muigas Leonarda, kui Emilie ütles talle, et ta veider on ja ka Theo sellega nõustus. Noh, mida muud ta ikka selle peale ütlema oleks pidanud? Ta ei tundnud end just täpselt havlasti seepärast, et imelik oli. Tavalistes inimestes oli tema jaoks põnevat vaid see, kui tulid välja nende ebanormaalsed küljed, sest olegem ausad, neid on kõigil. Või siis vähemalt annab neid tekitada. No problem.
"Yep, kuigi sul saab olema päris piin neid koristada," lubas tüdruk veidi pahatahtliku naeratusega. Hetke pärast muutus see siiski soojemaks, kui ta seda maski kauem üleval hoida ei suvatsenud. Õhupallid olid ju siiski niitepidi igale poole kinni seotud ja vaevalt Theo päris ühtegi katki tegematao ldud saab.
Luna kaalus korraks, kas mainida, et ta üldiselt ei tee liiga vastikuid pranke kellegile, kes talle ennem midagi ise teinud pole, kuid otsustas selle siiski omateada jätta. On vähe pingelisem ehk.

Tüdruk naeris Leo öelnud peale. Emiliele väga meeldis Leonarda "veidur". Tüdruk isegi ei mäleta, millal ta nii kõvasti naerda sai. Ta kuulas, mida nad veel rääkisid ja otsustas siis peidust välja tulla ning oma voodiservale istuma minna. Nüüd hakkas kanüül ennast veidi tundma hakkama, kui tal see uuesti meelde oli tulnud. Emilie vaatas kätt ning surus seda korra rusikasse ja lahti. Varsti saab ta sellest rõvedusest lahti. Tüdruk libistas sõrmed läbi juuste ja jäi Leod ja toda kutti jälgima.

Leonarda pahatahtlik naeratus pani Theo kulmu kergitama, aga neiu tundus ikka pigem sõbralik olevat. "Ilmselt küll, aga ma väga veel selle pärast ei muretse. Las nad natuke aega olla seal," sõnas ta koristamisejutu peale. Õhupallide vastu ei olnud tal kunagi midagi olnud. Theo saatis Emiliet pilguga, kui too oma voodile istus, ning nihkus siis veidi toa poole, et talle ikka ilusti ilma kaela venitamata otsa vaadata saaks. Neiu tegi seal oma käega midagi, aga Theo ei saanudki päris täpselt aru, mida.

Leonarda saatis Emiliet silmanurgast pilguga, kui tüdruk oma voodiservale istuma läks ja noogutas õhupallitoa omanikule tema lause peale. "Kui sa tahad siis sa võid sisse tulla," mainis tüdruk nii muuseas uksel seisvale kutile. Meelitab ta kommidega ilusti sisse ja siis pinnib võime kohapealt. Mwhaha. Okey, päris nii ta seda ka ei mõelnud, kui ta paari pika sammuga oma voodini lendles, sealt ühe šokolaadikommi haaras ning uuesti Theo poole pöördus.
"Võta kommi ka," lausus ta nimetatut kuti poole visates. Kui ei taha, saab alati pärast poole tagasi anda, eks. Ja kui pihta saab siis noh.. Ups?

Kui Leonarda juba teda niimoodi sisse kutsus, oli juba peaaegu ebaviisakas keelduda, seega astus Theo veel paar sammu edasi, üle toa läve. Tema poole lendav komm oli küll natuke üllatus, aga kutt püüdis selle ikka napilt kinni. Seda lahti harutades astus ta veel paar sammu edasi ning istus siis Leonarda voodile. Mitte otseselt kommide läheduse pärast, aga need vist mängisid ka oma osa. "Aitäh," ütles ta muiates ning pistis maiustuse siis suhu.