Väike valearvestus

Shawn oli ühel kenal neljapäevasel õhtupoolikul oma tavapärasel jalutuskäigul korterist kohvikusse, kust ta alati endale kohvi ja väikese õhtusöögi võttis. Kaasa, otseloomulikult. Mees käis kohvikus kiirelt ära ning varsti jalutaski mööda tänavaid edasi, rüübates oma kohvi, paberkott söögiga näppude otsas. Ta ei suundunud kunagi kohe tagasi koju, vaid tegi ühe pikema tiiru naabruskonna ümber, hingas värsket õhku ning klaaritas oma pead. Päevad olid tal alati kiired ja töised, nii oma rühmaga, mille liider ta oli, kui ka tööga, mille eest ta reaalset palka sai. Shawnile meeldis see kiirus, kuid ta hindas ka seda, kui sai õhtul rahulikult võtta ning omaette olla. Mees võttis järjekordse lonksu kohvist, kui pisut tihedama liiklusega tänavalt ühele kõrvalisemale tänavale pööras, tehes oma tavapärast tiiru. Mees tundus hetkel isegi üsna rahumeelne, kuid tema pilk liikus teravalt ringi, et mitte kahe silma vahele jätta ebatavalisi juhtumeid.

OT: Kinni

Ka Beatrice'l oli üsna pikk päev seljataga olnud. Hommikul tunnid Nookis, siis sõit Londonisse ja pärastlõunased loengud ülikoolis.. Alles nüüd oli naine lõpuks töölt tulema saanud ja plaanis seekord ööseks oma Londoni korterisse jääda. Enamasti ööbis ta Nookis, kuna seal oli tema põhitöö, aga vahetevahel juhtus ka selliseid päevi, kus hommikud algasid ülikoolis ja siis oli mõttetu tagasi sõita.
Naine oli just teel koju, kõrvaklappides muusika mängimas ja samm üsna rahulik, kui ta silmanurgast mingit kahtlast tegevust märkas. Nimelt jalutas üks noor neidis üsna napis riietuses mööda tänavat ning temast mõni meeter taga olid kaks keskealist meest, pilgud vägagi tüdruku taguotsale liimitud. Muidugi oleks võinud tegemist olla vaid süütu silmailu nautimisega, aga kui tüdruk kõrvaltänavasse pööras ja mehed sinna talle järgnesid, otsustas Tris igaks juhuks asja kontrollima minna. Rutakalt ületas ta tänava, kerides samal ajal kõrvaklappide juhtmeid kokku, et need nahktagi taskusse susata.
Ja mida oligi arvata.. kuskil kümme meetrit temast eespool olid kaks meest tüdruku ümber piiranud ja muutusid juba oma nõudmistega üsna füüsiliseks. Beatrice ohkas endamisi - ei võinud ka üks õhtu rahulikult mööduda - ja kõndis ühe mehe ette, virutades talle ette hoiatamata käega vastu nina nii et see ta löögi alla raksatas. Tüübid olid vist oodanud ühe plika asemel lihtsalt suuremat saaki, nii et hetkeks jäi teine mees üsna üllatunult seisma, kuid muutus üsna kärmelt vihaseks ja üritas Trisi rünnata. Just nimelt üritas, sest siinkohal tuli väike lisajõud kasuks ning beatrice tõstis mehe enda peakohale ja virutas siis vastu maad. Plika oli nagunii jooksu pannud, teine mees oli pooloimetu ja veritses seal omaette.. Kes ikka neid näha sai. Taskust salvrätiku võtnud, pühkis Beatrice käed puhtaks ning suundus siis mööda kõrvaltänavat edasi, jäädes jalapealt seisma, kui ta endast mitte väga kaugel üht meest silmas. Oh well.. Tundub, et tal siiski oli pealtvaatajaid. Korraks pilku üle õla viinud, veendus Tris, et neid kaht kägaras lamavat ohvrit ei saanud ta mingi eriti hea võitluskunstioskuse kaela ka ajada. See teine mees oli ikka paraja õllekõhuga ja Tris oli.. noh.. väike.

Beatrice oli kergelt öeldes üllatunud tolle mehe reaktsiooni peale. Kaks varianti.. Kas ta oli vägaväga rumal ja arvas, et see asi on tõsiselt võimalik.. Või ta arvas ära, et naise puhul on tegemist mingite üleloomulike võiimetega ja.. ei pannud seda pahaks. Väljaspool Nooki oli Tris siiski harjunud üsna ettevaatlik olema, nii et ta otsustas mehe rumalusele panustada. "Heh.. Jeah.. Adrenaliin või miskit," kehitas ta õlgu ja viskas verise salvrätiku kuskilt prügikastide suunas. See terve kõrvaltänav oli paras prügikast, nii et väga vahet polnud vist. Korraks viis ta pilgu üle õla, kus kaks hädapätakat üksteise najal end jalule ajasid ja minema komberdasid. Vast said paraja õppetunni kätte ja teinekord mõtlevad pisut järele.

Mees oli kena.. Vägagi. Ja Tris polnud ammu mingit actionit näinud. Aga siiski polnud ta nii kergeusklik, et igaühega kaasa minna. "Väga kena teist, aga mul pole harjumuseks võhivõõrastega kohvitama minna. Pealegi on mul hommikul varajane loeng," vastas Tris veetleva naeratusega. Vahel oli tal täitsa kahju, et maailm polnud tavaline. Olles nii palju ajalugu õppinud, ei saanud ta sinna miski parata, et elu ilma võimeteta talle ahvatlev tundus. Siis oleksid muidugi teised ja vahel suuremadki ohud, aga antud olukorras oleks päris hea, kui ta ainsaks mureks oleks, kas mees on mingi creep või mitte.

"Mina olen Tris," sõnas naine kerge muigega. Küll see mees oli ikka järjepidev. Samas mis tal kaotada oli? Kohvik oli ju avalik koht ja pealegi oli ta piisavalt tugev, et mehega hakkama saada. Ilmselgelt. "No olgu.. Rääkisid ära mu," muigas Beatrice. "Kuigi mulle näib, et sa oled juba õhtusöögi jaoks omad plaanid teinud..?" sõnas naine siis, pilk mehe käes olevale takeaway kotikesele liikumas. Ilmselgelt oli mees siis vähemasti üksik, sest kotis oli ruumi vaid ühe inimese õhtusöögile. Petistega oli ta varem jagelenud ja enam seda rada minna ei tahaks. Üks pluss kirjas Des'il!

"Olgu nii.." muigas Beatrice, võttes mehe järgi suuna kohviku poole. Küsimuse peale ta naeris kergelt, kuskil ajusopis püsimas küll küsimus, et kas mees sai aru ta võimetest või mitte.. "No igapäevaselt annan ajalugu nii.. keskkooli kui ka ülikooli tasemel," vastas naine, valides hoolikalt sõnu. Totter oli küll varjata enda olemust, aga kui oli pisikenegi võimalus, et Des nägi teda tavalise naisena, tahtis Tris sellest kinni hoida, nii et igaks juhuks ei hakanud ta Nooki mainima. "Peale selle.. nii palju kui seda vaba aega jääb.. meeldib mulle lugeda ja uusi retsepte proovida," võttis Beatrice jutu lühidalt kokku. Ta polnud eriti osav iseendast rääkimises. Teised inimesed olid ju palju huvitavamad. "Ja millega sina tegeled? Peale võõraste naiste kohvikutesse kutsumise?" andis naine vastulöögi, lõbus muie endiselt huulil.

Ah nii.. Mingi womanizeri otsa sattunud. Aplaus, Beatrice.. Sul on officially halvim maitse meeste suhtes. "Aii.. päris raske on su elu," naeris naine siiski. Selle 'huvitava' osa peale oleks Tris peaaegu turtsatanud, aga viisakusest hoidis end tagasi. Esimene inimene, peale tema enda muidugi, kes ajalugu huvitavaks peab. "Nii et sa töötad mingil juhtival kohal?" uuris Beatrice edasi. Kuidagi sõnaaher oli Des vastuste osas. Või siis oli taas paranoia Trisis pead tõstnud ja mees oli tegelikult igati normaalne. Ka variant. "Kõigest üks kohvi. Koorega ja ilma suhkruta palun," vastas naine naeratusega. Eks ta öösel kell kaks ärkvel olles kahetseb seda hilist kofeiinidoosi. Isver.. hilist.. Ta kõlab nagu vanamutt..

Beatrice võttis seda noogutust kui vihjet, et seda teemat me rohkem ei aruta. Kuigi uudishimu oli suur. Tema panustaks mingi perefirma probleemide peale. Vanim poeg pidi üle võtma, aga sisimas on piinatud kunstnik.. Jeap, Tris oli väga elava kujutlusvõimega. Süüdistage neid raamatuid, mida ta basically neelas. Naine libistas nahktagi õlgadelt, kui nad lauani jõudsid ning asetas selle enda tooli seljatoele. Kohvikus oli piisavalt soe ja tagi all peituvast kreemjast õhulisest ent pikkade varrukatega pluusist täitsa piisas. Küsimuse peale puhkes naine taas naerma. "Eks nende jaoks ole see ajalugu üsna igav, aga leidub ka erksamaid kriite! Aga üldiselt mulle siiski meeldib. Miks ei peakski.. Saan klassi ees enda lemmikteemal pikalt jutustada," muigas naine. Pagan, see mees oli ikka ilus küll oma nunnude silmadega.

Trisile ei jäänud märkamata fakt, et nende vestlus väga tema-keskne oli. Mis osalt pani teda mõtlema, et kas mees lihtsalt ei armasta endast rääkida või on tal miskit varjata (dingdingding paranoia is here..), aga samas oli ta naine ja millisele naisele ei meeldiks taoline tähelepanu. Kohvi eest ettekandjat tänanud, põimis ta käed ümber sooja tassi, lastes joogil veel pisut jahtuda, et mitte keelt kõrvetada. "Kaks äärmust.. Lähiajalugu ja antiikajalugu," sõnas naine. "Kuigi õigem äärmus oleks vast kiviaeg, aga see pole nii huvitav. Hunnik ahvmehi ja noh.. kivid," naeris Tris.

"Enamasti kõike jah.. Hetkel keskendume Inglismaa ajaloole. Ja ülikoolis käivad loengud lähiajaloost ja kogu sellest.. konservatiivide ja liberaalide jamast," vastas naine, julgedes nüüd pisut rohkem infot jagada. See, et ta õpetas lähiajalugu, ei tähendanud, et tema seal mingit rolli mängiks. Ju. Eks? "Nii vana sa nüüd ka pole," muigas Tris. Ta võis pea pakule panna, et mees on temast noorem. Samas oli tal endal mingi kompleks juba oma vanusega seoses. Teised 30-sed olid abielus ja lastega ja tema veetis oma päevi endast noorematele ja ilusamatele tarkusi pähe tagudes. Jee.

"Aah, sina olid siis üks nendest õpilastest.." muigas Tris. "Kusjuures põhikoolis ei meeldinud mulle ka ajalugu, aga mu keskaõps suutis selle nii huvitavaks muuta, et läksingi ülikooli ka õppima seda," nentis naine. Ta lootis ise ka sarnane õpetaja olla, muidugi. "Oh jumal.. minul pole nende ainete peale pead," naeris Beatrice. "Matemaatika veel.. Aga kui juba kõrgemale tasemele läks, siis oli hukas kõik. Keemia oli kõige hullem.. Need reaktsioonid! Ma siiani ei saa pihta nendele," naeris naine. Ohjah, head ajad. Nüüd julges temagi oma joogist lonksu võtta. Õnneks polnud enam nii tuline, et kõrvetada oleks saanud.

"Aah no sinna ongi koer maetud. Kui sa minu tundi tuleks, armuksid kohe ära," muigas Beatrice. Ajalukku muidugi.. Khmn. "No siis on jaa lihtne ja loogiline, kui sa aru saad nendest valemitest ja numbritest ja asja. Siis oli hea, kui kaks pluss kaks oli neli. Aga kui kaks pluss kaks järsku viis oli, ei saanud ma enam miskit aru," muigas Tris. Eks ta oligi rohkem sinna humanitaari suunda kalduv. Kunst ja kirjandus olid ka lemmikud siiski. "Räägi mulle midagi endast," palus Tris pärast hetkelist mõttepausi, rüübates siis uue lonksu kohvist.

Oh damn.. Selle peale Beatrice küll punastas. No karta on muidugi, nagu öeldud, pole ta ammu mingit actionit näinud. Õnneks läks mees jutuga kohe edasi, nii et mingit piinlikku momenti ei tekkinud. "Seda küll.. Aga samas ma ei ütleks, et ma oma puuduliku matemaatikaoskuse tõttu elus hakkama ei saaks," muigas Tris. "Leiutamisega? Vot see kõlab põnevalt. Mida sa siis leiutanud ka oled?" uuris Beatrice. Mitte, et tema midagi jagaks nendest asjadest. Halloo, ta kasutab tundides endiselt kriiti ja tahvlit.

"Ega saab ka kõrgema matemaatikata hakkama, tõepoolest," nõustus Shawn naise jutu peale. Tal oli palju tuttavaid, kes matemaatikast väga miagi ei jaganud, aga seda hoopis teiste võimetega kompenseerisid. "Mis ma leiutanud olen.." muigas Shawn seejärel. "Ah lihtsalt, põhiliselt väikeseid roboteid," sõnas mees. "Oskavad erinevaid asju teha, süüa teha ja koristada ja muidu kasulikud olla." Roboteid ta tegelikult siiski ei ole väga leiutanud, vaid hoopis relvi, aga seda ei tahtnud Shawn naisele öelda. Ta ei tahtnud Trisi eemale peletada, tal oli vaja naine hoopis lähemale saada. Shawn sirutaski nüüd käe, et Trisi kätt sõrmedega puudutada. "Ma võin sulle mõnd tutvustada, kui soovid."