Definitely not a party

Nina hingas rahulikumalt kui Jase ta maha asetas ning jälgis meest tähelepanelikult. "Ma võin sinuga kaasa tulla," kehitas ta viimaks õlgu. Kuniks talle tema vaba tahe jäi. Võis ju uurida, kuhu mees ta üldse viia tahab. Mida see maailma lõpp tähendama peaks? "Sa ei mõista võimetega inimesi, kuidas ma oleks pidanud sind usaldama?" küsis Nina õrnalt naeratades ning astus kuti poole, tirides oma särgi varrukaid alla poole ja paljastades sedasi oma vasaku õla. "Ei ole lihtne inimesi usaldada praegusel ajal. Pealegi ma ei tahtnud, et sa vaataks mind nagu mingit friiki," ohkas Nina. Paljud tegid seda. Enamus inimesi ei suutnud teda normaalselt vaadata pärast teada saamist, et Ninal on võime. "Vaimne manipulatsioon on mu võime muidu," pomises tüdruk vaikselt. Et siis Jason juba teaks kõike.

Nina ohkas kui Jasonit kuulas. Ta mingis mõttes mõistis kutti. Tema ju ka ei usaldanud tavalisi inimesi, sest kartis nende hukkamõistu ja polnud väga kokku puutunud inimestega, kes oleksid positiivselt meelestatud kui kuulevad, et keegi on võimega. Edasisi sõnu kuuldes kergitas neidis kulme. Mida ta vastama peaks? Ta ei tundnud mehe vastu sama. Ta polnud vist kunagi midagi sellist tundnud. "Ei, ma mõtteid ei loe," raputas Nina pead. Kahjuks. Tahaks teada küll, mis mehe peas praegu toimub. "Aga ma saan panna inimesi tegema, mida ma tahan," selgitas neidis juurde. Oma nõrkusi ta siiski igaks juhuks lisama ei hakanud.

Nina kergitas mehe reaktsiooni peale kulme. Ei vaata veidralt huh? "Sitapea," pomises tüdruk ning keeras oma otsa ringi, et tagasi marssida ja Theo üles otsida. Väga edukas pidu oli olnud. Jason arvab, et ta on mingi friik, Kai ei taha temaga suhelda enam. Läks hästi, läks nii kuradi hästi! Nina hea meelega ehk oleks mõjutanud Jasonit, aga ta ei tahtnud, et mehel oleks veel enam põhjust arvata, et Nina on mingi haige friik. Faking mõttetud inimesed!

Theo oli Ninale natuke tänulik, kui neiu talle küsimusi esitamata rummipudeli ulatas. Ta noogutas Nina ettepaneku peale ning astus siis ettevaatlikult uksest välja, heites Jasonile veidi küsiva pilgu. Huvitav, mida too tahtis. Siis aga oli ta juba õues, mis mõjus natuke kainestavalt, ja seda Theo ei tahtnud. Ta võttis rummipudelist veidi julgema sõõmu ning hakkas hästi tasapisi liikuma - Nina oli ju lubanud talle järgi tulla. Nüüd hakkas natuke parem - alkohol ajas mõtted mõnusalt hajevile ja tema ümbrus oli nüüd, majast sadakond meetrit eemal, mõnusalt tühi. Ninal läks aga natuke aega ja seega jõudsid Theo mõtted peagi toimunule tagasi. Üksi jalutamise tuju kadus üsna ära; ta võis ju siin Ninat oodata kah. Theo krimpsutas ühe eriti julge lonksu peale nina ning istus tänavakividele, jalad sõiduteel. Autosid tal väga vaja karta polnud - siiamaani oli ta vaid mõnda näinud ja piisavalt palju mõistust oli veel peas, et varbad õigel hetkel koomale tõmmata, kui mõni peaks tulema. Ta rüüpas rummi edasi, vahepeal heites pilke sinnapoole, kust Nina oleks pidanud välja ilmuma, ja mõtles. Mida Olivier teinud oli? Ja miks? Ja miks temaga? Mingil hetkel pani Theo pudeli kahe jalalaba vahele ning toetas pea põlvedel ristatud kätele. Miks see kuradi alkohol ei aidanud?

"Faking mõttetud tuimad inimesed," torises Nina kui ta Theo üles leidis ning krahmas tema jalgade vahelt pudeli, rüübates sellest mitu suurt sõõmu. "Ma ei vaata sind imelikult," tegi Nina nännutavat häält. "Vähe ei. Alati vaatavad. Nad on ise mingid faking haiged inimesed. Türa küll!" seletas Nina tigedalt ning jõi veel lonksu rummi. Nüüd kus ta selle endast välja oli saanud, tundis neidis end palju rahulikumana. Ta istus Theo kõrvale äärekivile ning lükkas enda jalad samuti sirgelt ette. Nende kõrgete saabastega oligi muudmoodi ebamugav istuda. "Päris sitt pidu, mis?" sõnas Nina ning nügis oma õlaga Theo õlga. "Mis sul mureks?" uuris ta seejärel. Iseasi kui väga see teda reaalselt huvitas. Pigem võimalus enda korraldatud sita peale mitte mõelda.