Definitely not a party

Olivier võpatas, kui nägi Kaid põlvili maha vajumas, ent see andis talle hoogu juurde ning noormees oligi varsti juba noormehe läheduses. Olivier tundis, kuidas ta murdus, nähes Kaid niimoodi seal, aga teadis ka, et ta peab tugev olema. Leeke nähes kõhkles ta küll sekundi, ent jahutas end siis võimalikult palju maha ning kükitas siis ohates noormehe kõrvale, kätt ettevaatlikult ta õlale toetades. „Kai,“ sõnas ta vaikselt, „mul on nii kuradi kahju.“ Kai pisaraid nähes tulid ka Olivieril uuesti pisarad silma, kuid ta andis endast esialgu kõik, et noormehe jaoks tugev olla ning üritas Kaile ilusti silma vaadata. „Mul on ausõna nii kuradi kahju, jumala eest ma tahan ainult sind, ma ei ole kunagi Theost niimoodi isegi mõelnud,“ rääkis noormees kiirelt, ent siiski selgelt. Olivieril hakkas küll järjest kuumem ja halvem seal Kai kõrval, aga jumala eest ei kavatsenudki ta kutist eemale tõmbuda ega noormeest sinna niimoodi jätta.

Kai keha muutus järjest kuumemaks, kui Olivier tema juurde tuli ja teda puudutas. Nuttes kuulas noormees siiski, mis Olivieril talle öelda oli, aga siis lahvatas kutt täielikult leekidesse, niimoodi, et ta oli lihtsalt üks tulekera. Teda ei olnud võimalik enam leekide seast tuvastada, ning kutt suutis vaid nii palju oma võimet kontrollida, et ta oma riideid täielikult ei põletanud ning enda mitte vigastamine tuli tal ka juba harjumusest välja. "Mine minema," ütles Kai vaikselt nuuksatades, püsides nii, nagu ta oli. Seda ta aga ei jälginud, et kas Oli saab viga või mitte. Ilmselt oleks jälginud, kui ei teaks, et kutt end ise tervendada suudab. Aga kuna ta seda teadis, et suutnud ta sellele mõelda. Kai vajus rohkem enda ette, leegikera sedasi natukene väiksemaks muutumas. Ta tahtis üksi olla, ta ei tahtnud mingeid lolle vabandusi kuulda. Olivier oli tema silme ees kedagi teist suudelnud ja see tegi nii väga haiget.

Olivieri reaktsioon ning Nina esimene küsimus jäid Theole samuti märkamata, kuna külm võttis aina enam võimust ning ta ei tajunud peale oma võimete ikka midagi. Külm vesi aga mõjus, eriti sellepärast, et see tema kehal külmuma hakkas. Theo värises veidi ning tõstis pea. Fuck, ta pidi selle asja siin kontrolli alla saama, kui ta praegu juba mingeid miinuskraade õhkas. Ta silmitses endiselt värisedes Ninat ja Olivieri, kuid nüüd, kui ta enam seda meeleheitel ei olnud ja võimet sundida ei üritanud, hakkas tema ümbrus tasapisi soojenema. Ta vaatas Ninale uimase pilguga otsa - ta võis peaaegu purjus välja näha, tema pilk oli piisavalt hägune - ning noogutas siis tema korralduse peale veidi, endiselt natuke liiga šokis, et midagi öelda. Natuke üllatav oli, et Nina oli siia tema järele vaatama jäänud, aga praegu polnud Theol aega selle peale mõelda, et miks täpselt. Ta lasi peal vastu seina vajuda, sulges ning tundis, kuidas soojus tasapisi tagasi tuli. Südamerütm aeglustus ka uuesti ning mõne aja päris oli Theo juba inimsuhtluseks enam-vähem valmis. Ta oleks tahtnud Nina käest küsida, et miks ta siin Olivieri ja Kaiga susis niimoodi, aga järjekordset konflikti polnud tal praegu küll vaja. "Oli läks talle järgi?" küsis ta Ninalt üsna nõrgal häälel. Ta lootis, et kutid saavad selle asja korda, olenemata sellest, et ta ei teadnudki praegu täpselt, mida ta nüüd Olivierist arvas.

Nina võpatas kui järjekordne asi maha kildudeks lendas ja ta tõstis oma pilgu, nähes uksel Jasonit. Neidis neelatas kõhklevalt ning jälgis kutti justkui vabandavalt. Mida Jason kuulnud oli? Mida näinud? Kas ta arvas nüüd, et Nina on ka võimega ja pidas teda veidraks? Kas ta arvas tüdrukust samamoodi sitasti nagu kõik teised inimesed, kes neiu võimest teada olid saanud? Siis pomises Theo midagi ja Nina viis oma tähelepanu tagasi talle. "Mhmh, läks," kinnitas neidis. "Tule, lähme mõisa tagasi," sõnas tüdruk ning ajas end püsti ja sirutas käe, et ka Theo püsti tirida. Ta silmitses taas Jasonit ja seejärel kööki, mis lihtsalt täiesti ära lagastatud oli nüüd mõne hetkega. Ups?

Olivier võpatas taas korralikult, kui Kai leekidesse lahvatas, ent ei tõmbunud siiski eemale. Jaa, tal oli valus ja paha ja ta tundis end iga hetkega aina nõrgemana, aga ta ei suutnud end sundida noormehest eemale tõmbuma. „Palun ära saada mind minema,“ vastas Olivier Kaile tasa. Ta ju ei tahtnud mitte kuhugi minna. Ta ei saanud Kaid jätta ju ometi niimoodi sinna. Ja üleüldse soovis ta nii kuradi väga, et noormees talle andeks annaks, kuigi osa temast teadis, et see on liigagi palju praegu tahetud. Kui Olivier ei oleks teadnud, et Kai end oma võime eest ise kaitsta saab, oleks ta veel rohkem paanikas ja mures ilmselt olnud. Aga praegu muretses ta ainult selle pärast, et ta ise oli Kaile haiget teinud. Olly tundis end selle pärast nii kuradi halvasti. Vahepeal käis noormehe peast läbi isegi mõte, et võib-olla ta peakski Kai rahule jätma ja kannatama oma tegude tagajärgi, aga samas oli Kai nüüdseks juba nii täis ja endast nii kuradi väljas, et ta ei oleks eales suutnud lihtsalt minema jalutada. „Palun Kai, lase ma viin su koju vähemalt,“ sõnas Olivier taas tasaselt, hääl kergelt murdumas, nüüdseks juba päris korralike põletusvillidega käsi endiselt noormehe õlal.

"Ma oskan ise ka koju minna!" käratas Kai vihaselt, kui Olivier ikka eemale ei tõmbunud ja seal passis. Kai ajas end püsti, tuikudes jälle hoolega, kui alkohol talle eriti mõnuga pähe hakkas. Noormees ikka põles leekides, ning teda ei häirinud see absoluutselt. "Tee ennast korda ja kasi minema!" nähvas Kai, ning keskendus siis, et leeke vähendada. Lõpuks saigi kutt sellega hakkama, nägu ikkagi pisaratriibuline ja riided pisut rohkem põlenud. Ta haaras oma rummipudeli ja kulistas sealt asjalikult juua. Kuti tuikuv samm suundus jälle kesklinna poole. Teda ei huvitanud, et Oli ta sõnadest haiget saada võis. Või noh, huvitas, aga ta ei tohtinud seda välja näidata. Olivier oli tema silme all sihilikult kedagi teist suudelnud! Kai ei suuda ilmselt Theo'd ka enam kunagi sama pilguga vaadata, mis varem.

Olivier tõmbus lõpuks eemale, kui Kai ta peale käratas. Noormees värises kergelt üle keha, kui jälgis, kuidas Kai end püsti ajas. Ja kui siis noormees talle nähvas, murdus ta lõpuks täiesti ning hakkas korralikult nutma. Jaa, tema oli Kaile haiget teinud täiesti mõeldamatul viisil, aga kohati tundus natuke talle siiski, et kutt käitus temaga ebaõiglaselt. Ohates jälgis Olivier mõne hetke, kuidas Kai eemale tuigerdas – kuhu noormees niimoodi üldse jõuda kavatses? – ning kogus ennast veidigi, aga ta võime ei tahtnud üldse ta sõna kuulata. Vaevaliselt ajas ta end sealt siiski püsti ning liikus Kaile järgi. Oleks see ükskõik kes teine olnud, oleks ta üritan vähemalt kuti rummipudeli ära jäätada, et ta rohkem juua ei saaks, sest ilmselgelt oli kuti veres juba piisavalt alkoholi, aga Kai puhul poleks sellest ka kasu olnud, seega ei hakanud ta oma energiat sellele raiskama. „Kai, palun,“ sõnas noormees tasa, pisarad endiselt voolamas, olemata isegi kindel, kas kutt teda kuuleb. Vähemalt ei saanud Kai vist midagi otseselt teha, et Olivier tal järel ei käiks.

"Mida sa tahad?" nähvas Kai vihaselt, kui pöördus, tuikudes üsna kenasti. Alkohol tema veres möllas kohe eriti mõnusalt. Ta vaatas oma purjus ja uduse pilguga Olivieri, pisarad ikka voolamas ja pisut tema kuumal nahal ka aurustumas. "Ma oskan ise ka koju minna, päris ausalt. Sa mine hoolitse oma kalli Theo eest. Ma olin truu sulle, kurat võtaks, ma tahtsin ainult sind, ma faking armastasin sind!" seletas Kai vihaselt. "Ja sina isegi ei küsi teist korda, kui kuuled, et mingi idikas räägib jumal teab, mis juttu, sa jood end faking täis ja suudled mingeid teisi mehi, jee, Kai, ole õnnelik nüüd! Jaa, nii sitaks hea tunne on, et sa mind usaldad! Nii väga paneb mind sind tahtma!" Kaid ei huvitanud, et nende ümber seal tänaval olid elumajad ja nii ta nii mõneski inimesi üles ajas. Tal oli põhjust! Tal oli kuradima palju põhjust ja need inimesed ei koti teda!

„Sind,“ jõudis Olivier Kai küsimusele vastata, enne kui noormees oma monoloogiga jätkas. Olivier oli natukene šokeeritud ja lihtsalt kuulas noormeest. Aga eelkõige oli ta enda peale vihane. Nii kuradi vihane, et ta üleüldse oli selle viskipudeli peole kaasa võtnud, rääkimata kõigest muust. Ta oli Kaile nii väga haiget teinud, aina enam sai ta sellest aru, ja see tegi ka talle endale haiget. Kurat võtaks, viimane asi mida ta tahtis oli Kaile haiget teha. Kuuldes sõna „armastasin“ käis noormehest valus jutt läbi. Kui Kai lõpetas, tõstis ka Olivier veidi häält: „Ma ei taha mingit kuradi Theot, ma tahan SIND! Kas ma oleks sinu arust praegu siin, kui ma tahaks Theo eest hoolitseda?“ Olivier astus Kaile paar sammu lähemale, olenemata Kai vihast ja kuumusest. „Ma tahan ainult sind! Ja ma saan aru, et sul on raske mind tõenäoliselt tõsiselt võtta praegu ja kui see tõesti on sinu suurim soov, siis sa ei pea muga enam kunagi kokku puutuma, aga vähemalt lase mul end Nooki tagasi viia, sest ma ei kavatsegi sind sellises olekus üksi jätta,“ rääkis Olivier valjusti ja kiiresti, pisarad endiselt voolamas. Järgmisel hetkel aga tõmbus ta valust kõverasse ning siis oksendas maha, kuigi suht ainus mis välja tuli oli viski. Kogu see draama ja kuumus ja alkohol ei teinud üldse koostööd ta kehaga. Ja ta oli nii kuradi nõrk. Nii kuradima nõrk, ei suutnud isegi oma võimega toime tulla. Kaua ta peab harjutama, enne kui ta sellega hakkama saab korralikult? Mis kuradi kasu tal sellest võimest oli, kui ta seda isegi kasutada ei osanud.

Kai nuuksatas vaikselt ning pühkis hoolega oma pisaraid, kui Olivieri kuulas. Tal oli hea kuulda, et Olivier teda tahab, aga ikkagi, see kõik tegi nii haiget. Olivier oli talle nii kuradi palju haiget teinud, et Kai ei osanud selle valuga mitte midagi peale hakata. Kai sulges ikka nuttes oma silmad, kui Olivier maha oksendas. Tal endal tahtis ka selle peale üles tulla, aga selle suutis ta alla suruda, nii et ta ei oksendanud. Vähemalt mitte veel. Nooruk pühkis raevukalt oma silmi taaskord ning nuuksatas, kui silmad avas, et jälle Olivieri jälgida. "Ma ilmselgelt ei saa sinu minuga kaasa tulemist keelata," torises Kai ninaga tõmmates. "Tee end korda, kurat võtaks, sa oled nii katki igalt poolt, ma ei hakka sulle siia faking kiirabi kutsuma," torises Kai siis edasi. Ta ju nägi, uduselt küll, aga ikkagi nägi, kui põlenud Olivier oli. Tehku end korda!

Theo noogutas Nina vastust kuuldes veidi, võttis tema käest ning ajas end püsti. Ta lootis, et ta sõrmed olid nüüdseks enamvähem soojaks saanud. "Kas me ennast enne täis ei või juua?" küsis ta neiu ettepaneku peale. Peotuju nagu enam ei olnud, aga mõte sellest, et ta mõisa tagasi jalutab ja siis oma mõtetega kaine peaga üksi jääb, küll eriti hästi ei kõlanud. Pigem võis ta maani täis peaga mõisa minna ja seal magama jääda ja kõik natukeseks ajaks ära unustada. Või ükskõik mis lahendus sobis, mis omaette mõtlemist ei hõlmanud. Theo silmitses väikest veeloiku, mis sina jää sulamisest oli jäänud. Õnneks või kahjuks oli see kõige pisem ja märkamatum asi, mis siin köögis praegu valesti oli.

Kai nuuksatused kajasid läbi neid ümbritseva vaikuse ning tegid Olivierile nii väga haiget, kuid kutt teadis, et ta ise oli selles süüdi. Mis muidugi tegi asja veel valusamaks. Aga ta oli selle ka ära teeninud, et tal valus oleks. Noormees kükitas endiselt maas, ning rahunes hetkeks isegi veidi, kui Kai nõustus ta arvamusega, et ta lihtsalt ei saa Olivierist nii lihtsalt lahti. Aga kuti järgmine lause pani ta veel rohkem kägarasse tõmbuma. Taas mõtles kutt hetkeks ainult sellele, kui saamatu ta oma võimega on. Mingeid lihtsaid põletushaavu nüüd siis ei suuda ravida. Siiski teadis ta, et ei ole nüüd vaja kindlasti mingi kiirabima mässama hakata. See oleks lihtsalt üle reageerimine või miskit. Ta sai täitsa hakkama endaga ja ta oli kõik selle ära teeninud. Noormees võttiski kogu oma jõu kokku ning ajas end püsti. „Ei ole mingit kiirabi vaja,“ pomises ta võrdlemisi vaikselt, ent siiski nii, et Kai siiski kuuleks, „hakkame nüüd minema.“ Ta sai kõndida küll, muu ei omanud praegu tähtsust. Oli vaja Kai Nooki tuduma viia ilusti.

"Siis tee end terveks, kurat võtaks," torises Kai pahaselt, kui Olivieri sõnu kuulnud oli. Ta võttis oma rummist veel asjalikult mitmeid lonkse enne, kui Nooki suunas sammuma hakkas. Või noh, kesklinna suunas, et piisavalt rahuneda, kuni ta enam ei põle. Siis saab takso kutsuda. Kui ta on piisavalt kaine, et seda teha. Ta ju muudkui kaanis seda alkoholi endale sisse. Ta lihtsalt ei tahtnud lõpetada enne, kui tal terve see kuradima pudel tühi on. Ja tal oli ausaltöeldes täiesti ükskõik, kas ta jõuab Nooki tagasi või ei. Ta võis faking pargipingil ka magada, kui peaks teadvuse kaotama või midagi. Ta lihtsalt tahtis juua. Ja ta ei tahtnud Olivieri näha, kuid ta ei jaksanud kutiga kakelda ja teda eemale ajada. Ei olnud midagi teha, ta pidi kannatama, et kutt temaga kaasa tuleb. Aga teda ajas nii vihaseks, et mees end terveks ei teinud.

„Oleks see siis nii lihtne,“ vastas Olivier Kaile ilmselge pettumusega hääles. Pettunud oli ta ainult iseenda peale, et ta nii nõrk oli. Ta oleks tahtnud Kaile öelda, et ta ei jooks rohkem, aga ta teadis, et ta ajaks sellega asja veel hullemaks. Üleüldse oli igasuguseid asju mida ta Kaile sel hetkel öelda oleks tahtnud, aga ta lihtsalt ei suutnud. Vaikides kõndis ta Kai järel, tajudes nüüd aina enam, kui valus tal tegelikult oli, kui suured ta vigastused olid. Õnneks niimoodi rahulikult sammudes sai ta end pisut koguda ja natuke isegi ravida, aga sellest ilmselgelt jäi praeguseks olukorraks natuke väheseks. Õnneks ei olnud nad kesklinnast nii väga meeletult kaugel ja sealt saavad nad juba takso võtta. Või ta saab Kaile takso võtta, sest ausalt öeldes kahtles Olivier, kas noormees teda endaga taksosse üldse laseks. Ollyl oli mõnes mõttes hea meel, et ta end enne enam-vähem kaineks oli ehmatanud, aga samas oleks ta nii väga tahtnud end sel hetkel lihtsalt täis juua.

Kai tõesti ei tahtnud kuulda mingeid sõnu selle kohta, et ta joob. Ta tahtis terve pudeli tühjaks kaanida! Teda ei huvita, mis Olivier sellest arvab! Ta jalutas, või pigem tuikus üsna tugevalt, kesklinna suunas. Varsti nägigi noormees esimesi taksosid. Selleks ajaks oli tal veel pisut alla poole rummi alles. "Nahhui need taksod," urises Kai, kui ühtegi taksot peatuma ei saanud, kui seal tee ääres vehkis. Ilmselgelt, kutt nägi välja, nagu lendaks kohe ümber ja oksendaks ka igale poole. Muidugi ei tahtnud ükski taksojuht teda enda taksosse. Kuidas ta siis koju saab? Või peaks ta äkki ikkagi helistama ja sedasi takso kutsuma endale? Oleks vist hea mõte.

Olivieril oli valus, kui Kai seal teda niimoodi ignoreeris. Samas teadis ta, et noormehel on selleks ka põhjust. Aga nii väga oleks ta tahtnud, et Kai oleks talle andeks andnud sealsamas ja lasknud tal enda eest hoolitseda ja teda enda käte vahel hoida. Ohates vaatas ta Kai püüdlusi taksosid peatada. Ausalt öeldes poleks ta isegi tõenäoliselt nende taksojuhtide asemel peatunud ja Kaid peale võtnud. „Võib-olla ma peaks ise proovima,“ ütles ta rahulikult Kaile ning astus lähemale. Ta oli muidugi ise ka üsna halvas seisus, seega ta ei saanud kindel olla, et temagi suudab takso peatada, aga vähemalt ta ei tuikunud. Olivier üritaski seal taksosid peatada, aga esialgu ei võtnud see vähemalt vedu. Ilmselt nägi ta sama halb välja, kui ta end tundis. Saaks ta ennast vähemalt ruttu terveks ravitud, oleks olukord natukenegi parem, aga praegu oli ta endiselt villide ja asjadega kaetud.

Kai torises pahaselt, kui Olivier ise proovida tahtis ja tal ka ei õnnestunud. Noored jalutasid siiski edasi ning lõpuks sai Kai ühe takso peatuma. Kutt pidi meest üsna korralikult veenma, et too nad peale võtaks, ning lõpuks saidki nad autosse pugeda. Kai ronis esimesele istmele, samas kui Olivier taha pidi istuma. Kai ei tahtnud Olivieri kõrval istuda, ja nii oli ainus viis, kuidas ta oli nõus kutiga ühes autos viibima, oli sedasi. Taksojuht viis nad kenasti Nooki väravateni ning Kai maksis mehele kena summa, jättis ka märkimisväärse jootraha. Esiteks oli ta niigi purjus ja teiseks, mis ta selle rahaga ikka targemat teeb. Kai koperdas pärast takso lahkumist mõisa suunas ning varsti jõudsidki nad Olivieriga üles kolmandale korrusele. Kai suundus tuikudes oma toa suunas, aga ta oli haaranud ka Olivieri randmest. Ta oli nii haiget saanud kuti käitumisest, aga tema purjus mõistus ütles, et ta tahab kuti kaisus magada täna. Niimoodi jõudsidki nad Kai tuppa, kutt endiselt ei öelnud Olivierile midagi. Kusjuures see oli esimene kord, kui Oli Kai tuba nägi. See oli pisut sassis, tekk oli voodil laiali ja siin-seal vedelesid kuti mõned särgid ja muud riided, aga see polnud väga hull segadus. Kai lasi pärast ukse sulgemist Olivieri randmest lahti. "Tee end korda," pomises noormees vaikselt, kui samas vannituppa tuikus, et ohtralt vett juua ning end lahti riietada, kui vetsus käinud oli.

Olivier ise ka torises, kui ükski takso siiski peatuda ei tahtnud, ent jalutas siiski Kaiga edasi ning ohkas rahulolevalt, kui Kai lõpuks sellega hakkama sai. Pettunult jälgis noormees, kuidas kutt esiistmele ronis, aga istus siis kuti seljataha. Vähemalt oli kutt nõus taga ühes autos sõitma. Sõit ei olnud küll väga pikk, ent siiski oli Olivieril võimalus rahulikult istuda ja end vaikselt koguda, et siis ka vaikselt oma võimet rakendada. Palju ta ei suutnud kohe, aga ikkagi hakkas tal juba parem. Kolmandale jõudes oli Olivier juba valmis oma tuppa liikuma, kuid tema üllatuseks haaras Kai ta randmest. Mida see siis nüüd tähendas? Igatahes ei kavatsenud Oli vastu vaidlema hakata, Kai lähedus oli ainult hea ja kui noormees oli nõus teda enda tuppa vedama, siis oli ta sellega loomulikult nõus. Alles tuppa astudes jõudis kutile kohale, et ta polnudki varem Kai toas käinud, aga seal oli muidugi kõik üsna samamoodi nagu igas teises toas. Ja segadust ei pannud noormees väga tähelegi. Kai pomina peale ohkas kutt vaid kergelt, ent toetas end siis kuti voodinurgale istuma, loodetavasti Kai talle seda pahaks ei pannud, et siis üritada keskenduda enda ravimisele. Raske oli, ent õnneks ei olnud kuti toas praegu isegi nii palav, kui noormees eeldas, et seal tavaliselt oli, ning ta suutis end isegi enam-vähem terveks ravida. Vähemalt väliselt, sest sellele pani ta kõige rohkem rõhku praegu, et Kai taga rahule jääks, valud jäid talle ikkagi alles suuremalt jaolt. Ja tõenäoliselt peab ta järgmisel päeval korralikult mingite põletike ja asjade ravimisega tegelema. Aga siis tuli Kai ka juba tagasi ning Olivier võttis teksad jalast ning särgi seljast ja käis ka veel enne vetsus enne kui voodisse puges. Kõhklevalt ja võrdlemisi ettevaatlikult võttis ta Kai endale kaissu ning järgmisel hetkel nad juba magasid sügavalt.

Nina aitas Theol kenasti tõusta ning ohkas raskelt Jasoni sõnade peale. Esialgu ei teinud ta kutist väljagi, vaid keskendus Theole. Ta haaras ühelt kapilt mingit alkoholi sisaldava pudeli. Ilmselt rumm ning pistis selle Theole kätte. "Joome teepeal. Hakka juba minema, ma tulen kohe järgi sulle," lubas tüdruk ning silmitses veel hetke noormeest, aga viimaks pööras end Jasoni poole, raputades tema käe oma õlalt maha. "Kas ma olen ka friik? Seda tahtsid küsida? Kas ma olen ka "haige"?" küsis neidis püüdes mitte ärrituda. "Jah, olen jah," sõnas tüdruk. "Vaata, et liiga lähedale ei tule, muidu ma äkki panen su põlema või midagi," sõnas neidis põlastavalt ning vaatas siis köögis ringi. "Ja mis siin viga on? Ma pakun, et teil on iga teine läbu palju rohkem koristamist kui praegu," arvas tüdruk. Nii palju siis sellest, et Jason teda kui normaalset inimest vaatab. Edaspidi on kuti silmades põlastus või hirm või mõni muu vastikusest tingitud emotsioon. Nina juba aimas seda. See oli alati nii olnud kui inimesed teada said, et tal võime oli. Vastikud inimesed.

Nina silmitses Jasonit endiselt kulm kortsus ning jälgis, mida mees tegi. "Kuhu ma sinuga tulen?" küsis Nina veidi segadusse sattudes ning ristas rinnal oma käed. Ta ei kavatsenudki lahkuda. Ta ei anna mehele sellist võimalust, et too lihtsalt saadab ta ära ja tema jääb seal selleks halvaks. Ei, ta jääb sinna. Vähemalt natukesekski. Samas Theo saab ehk tõesti ise hakkama. Nina teadis, et tema saaks küll ise hakkama. Aga Theo oli nii totu neil seal alles. Samas ei olnud kutt tegelikult otseselt tüdruku kohustus. Seega püüdis Nina mitte mõelda sellele, kas ja kuidas kutt hakkama sai.

Nina kortsutas kulme kui Jason ta endale sülle haaras äkitselt ja teda siis majast välja kandis. "Mis mõttes sind kahetsema?" ei saanud neidis kuti mõtetest aru. Tahes-tahtmatult tekitas mehe käitumine neidises hirmu. Ta ei tundnud end kindlalt Jasoni kätevahel. Ta ei saanud tegelikult üldse väga aru, mis toimus. Ta oli ääretult segaduses. Kutt oli ühtäkki tema peale nagu pahane ja järsku tahtis teda kuskile maailma lõppu tassida? "Pane mind maha palun," käskis Nina. Ta ei tahtnud kutti mõjutada. Ta tahtis, et Jason ise teda piisavalt austaks või kuulda võtaks, et seda teeks. Aga kui kutt teda ei kuula, peab ta oma võimet kasutama. Üks tundus vägagi kindel olevat. Kutt pani teda siiski end halvemini tundma, et tal võime oli ja Ninale ei meeldinud tunda seda tunnet. Talle ei meeldinud see vastikustunne iseenda vastu, mida tavalised inimesed suutsid temas pea alati tekitada.

Jase pööritas vaid oma silmi. ''Ära kasuta minupeal oma võimet, milline iganes see ka ei oleks.'' Kinnitas ta üsnagi tähtsal ilmel, kui siis oma samme veidike kiirendas. ''Olgu, aga sa tuled minuga kaasa?'' Peatus mees, ning lasi Nina jalgadel uuesti maad puudutada. Sammus ta naisest natuke eemale, ning ristas oma käed rinnal. ''Ma lihtsalt ei mõista,'' pidas ta veel vajalikuks mainida, kui oma käed pintsaku taskutesse surus, ning nii oma hõlmasi lahti liigutas. ''Me saime hästi läbi, ja sa ei öelnud mulle.'' Raputas tudeng raskelt oma pead, ning otsis siis taskust joindi, mille kiirelt ka põlema pani. Pudeli oli ta kusagile kööki jätnud, ning ilmselgelt polnud tal enam midagi juua. Paar mahvi rahustuseks tõmmanud hingas ta sügavalt sisse, ning kinnitas oma silmad Ninale.